Elu ei koosne ainult rekorditest ja eneseületustest. Ma mõtlesin pikalt, kas üldse seda postitust teha, kuna enamus minu kirjatükke räägivad eelkõige õnnestumistest. Aga elu ei koosne ainult õnnestumistest ning aeg ajalt on tuleb teha samm tagasi, et saaks astuda kaks sammu edasi. Kui 3 aastat tagasi oli eesmärgiks joosta 10K, 2 aastat tagasi poolmaraton ja eelmisel aastal maraton, siis sel aastal otsustasin naasta 10K jooksu juurde. Iga tehtud jooks on tavaliselt tähendanud isikliku rekordi (PB) parandust. Kuna ma olen sel hooajal jooksnud küllaltki juhuslikult ning juuni-juuli olid seekord ainult rattatrennide päralt, siis jooksuvormi lihvimiseks on jäänud õige vähe aega ning see on nüüd peegeldunud ka tulemustes. Kahe Silla jooksJuba tegelikult ammu enne seda jooksu sain aru, et mu jalad ei liigu sel hooajal nii nagu nad võiksid. Nagu üldse. Ja kui teil on mulje jäänud, et eelmistest aastatest, et piisab vaid sellest kui rattaga palju sõita, siis on jooks ka kiire, siis see on väär. Jah, muidugi, see on parem kui mitte midagi, aga selleks, et head aega joosta, peab reaalselt ka jooksutrenne tegema. Kuna mu vanaonu mind korduvalt Pärnu jooksma on kutsunud, siis juba eelmisel sügisel otsustasin, et tuleb minna. Nii ma siis 1. septembril Pärnus seal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu stardijoonel olin. Minu selle aastane teine jooksuvõistlus (kui kevadist Red Bulli jooksu ka arvestada). Ma teadvustasin endale, et isiklikku rekordit (47:08) mul seekord ohustada pole isegi teoreetiliselt võimalik. Võtsin eesmärgiks, et jooksen kindlasti alla tunni (ja-jaa, tean et see on teotempo) ning kui hästi läheb, siis sinna 52 minuti kanti. Ilm oli suurepärane, +23 ja päike. Võimalik, et isegi natuke liiga kuum. Jooksu algus oli ulmeaeglane, sest lihtsalt see mass ei liikunud. Minu stardikoht oli 1896 ja stardikoridori jõudsin viimaste seas. Esimese kilomeetri aeg tuli 6:25! Aga mööduda sellest massist kitsal tänaval ei olnud kuskilt.. Nii ma säilitasin rahu ja otsisin edasi võimalikke möödumiskohti. Pärast esimest kilomeetrit sai hakata omas rütmis jooksma, kilomeetriajad nii 5 minuti ümber. Otsustasin mitte aega kulutada joogipunktidele, 10 kilomeetrit on piisavalt lühike distants, kus peaks saama ka ilma läbi joosta. Mingi hetk hakkas mind kollitama vana pistmise (mitte pistise!) probleem, nii et pidin väga kontrollitult seal hingama ja jooksma ning mitte tempoga üle panema. Päike küttis korralikult ja oleks võinud ilm isegi mõned kraadid jahedam olla :D (aga see on juba norimine muidugi). Igatahes oli kogu rada suht tasane ning suuri tõusi ja langusi ei olnudki. Paaris kohas sai läbi jahutava duši joosta. Üks hetk oligi juba märk, et vaid 1 km jääb lõpuni. Hakkasin vaikselt tempot tõstma ja viimasel sajal meetril jooksin nii kuidas suutsin. Finišijoont ületades näitas kell 00:52:03, netoaeg: 00:51:11. Tegin nö oma ära ja olin rahul, et sest eks Otepääl ole ka võistlused :D Andsin endale aru, et see oli sellel päeval minu maksimum. Sõber Audley suutsin seekord mind finišijoonel edestada, joostes sellega oma elu parima aja.
Mul seekord PR joosta ei õnnestunud, aga võib-olla ongi hea, et järgmiseks hooajaks jääb ka midagi :P Tuleb korralikult jooksutrenni teha: lõigud, trepid jne. Küll siis ka need korralikud ajad tulevad :) Võimalik, et teen kaasa veel mõnel jooksuvõistlusel sel hooajal. Eks aeg annab arutust.
0 Comments
Aga lähme korraks ajas 4 aastat tagasi. TaustaluguKes mäletab, siis 2015. aasta augustis otsustasin sõita esimest korda elus üle 200 km: võtsin osa esmakordselt toimunud Hawaii Express Gran Fondo Tallinn-Tartu 230 km pikkusest sõidust. Kuna hoog oli sees, siis otsustasin esimest korda elus ka Tahtejõu tuurist osa võtta. Küll ühest etapist ainult, aga see-eest kõige pikemast: 306 kilomeetrit Narvast Vändrasse! Minu tookordne sissekanne: "Eile õhtul olin ma ikka korralikult väsinud. Polnud kohta, mis poleks valus olnud: kael, selg, jalad jne. Tunnistan ausalt, et ega mul väga suurt energiavaru ei jäänudki sisse. Külmas sõitmine võtab rohkem energiat kui soojade ilmadega ning ei usu, et ma seda distantsi enam lähitulevikus üle sõidan :) " (https://www.facebook.com/eeriku/posts/10208426531765401) Aga pisut vähem kui 2 aastat hiljem, 26. augustil 2017 sõitsime Passion For Adventure kambaga Tartust Riiga (311 km): https://sobranna.postimees.ee/4239745/tartust-riiga-jalgrattaga-kuidas-siis-veel Siis saabus aasta 2018 ja järjekordne Tahtejõu tuur Juba esimese päevaga nihutasin oma piire. Odomeetril ilutsesid päeva lõpus 339,5 kilomeetrit. Teisel päeval sõitsime aga veelgi enam: 378 km kompuutri järgi (reaalsus oli pigem 380, aga kuna kompuuter pildi eest ära lükkas, siis jäi 378). Tollest tuurist pikemalt kirjutasin siin: https://hobirattur.weebly.com/blogi/1010km-3-paevaga-ehk-tahtejou-tuur-2018 Aasta 2019Kuna eelmisel aastal jäi 400 kilomeetrist puudu vaid 20, siis koorus mõte, et teeks selle ilusa ümmarguse numbri ka ära. Minust mittesõltuvatel asjaoludel läks kahjuks üks plaan aiataha ning lükkasin oma mõttes selle idee juba järgmisse aastasse. Mul ei olnud ka enam plaanis Gran Fondol Eestis osaleda, eelmisel aastal olin selle ära otsustanud. See formaat oli minu jaoks senisel kujul ammendanud. Kuni siis eelmise nädalani, kui mul torkas pähe mõte teha natuke Salumäed ehk sõita läbi Gran Fondo (35 km/h grupiga) ning kerida veidi peale. Minu hea sõber Evgeni on ka mind natuke nakatanud erinevaid hulluseid tegema, küll seda veidi tagasihoidlikumas vormis. Uurisin erinevaid variante üksi sõita, kuni sain kaks hullu, Karli ja Sulevi, ka kampa. Kui algne mõte oli sõita Türile, siis selgus, et ajaliselt läheks liialt kitsaks ning mõte Tartust Aegviitu kõlas palju paremini, sest Aegviidust lahkub päeva viimane rong tunni võrra hiljem välja kui Türilt. 400 km ei olnud kinnisidee, soov oli lihtsalt sõita pisut enam kui 380 km ehk nihutada oma PR'i. Gran Fondo 2019 Tallinn-Tartu 250 kmÄrkasin vara üles, sõitsin starti ja silmasin tuttavaid nägusid Gran Fondo stardis: Mul oli au startida Tallinn-Tartu GF'le juba viiendat korda. Kõigil ühesugused särgid seljas ja taskud geele/batoone täis. Kõik me kolm asusime kell 8 Tallinnast Vabaduse väljakult Tartu poole teele kiireimas 35 km/h keskmist hoidva grupiga. Sõidul oli üks pikem peatus, lõuna Türil ning kaks lühikest metsapeatust. Sõit oli närviline ja kohati ka päris võistlust meenutav, näiteks kui pärast lõunat Türil olime sattunud küljetuulele avatud lõigule ning härrad grupi ees pidasid targaks ideeks sikutada 40+ km/h. Lisaks tekitas ärevust ennelõunat kaks kruusalõiku, mille olemasolust ma midagi ei teadnud. Samuti tekitasid meelehärmi lätlased, kes grupisõidust suurt midagi ei mõiganud. Enne kella 16 olime jõudnud igatahes grupiga Tartu Lossi tänava tõusule ja peagi ületasime ükshaaval selle finišijoone. Kui suurema enamuse jaoks oli sõit selleks päevaks tehtud, siis meil oli veel natuke sõita jäänud. Minu kompuutril ilutsesid numbrid 260 (koos kodust sõiduga). Peale kerimiseks oli meil kolmekesi plaanitud 133 km (ehk siis sõit Aegviitu). Sõime Püssirohukeldris kõhud pastast täis ja asusime rõõmsalt teele: Leppisime kokku, et esimese peatuse teeme 50 km pärast Jõgeval asuvas tanklas. Tee sinna läks pigem üles-alla ning ka tuul ei olnud meie suhtes kõige sõbralikum.Jalad olid ka pisut töntsid eelnevast 260 sõidetud kilomeetrist. Teadagi ei tapa ju teepikkus, tapab tempo, nii oli ka selle 260 puhul, kus tõmblemine kulutas ohtralt tikke. Aga kes natuke rohkem on ratast sõitnud, see teab, et vaja selline oma rütm taas üles leida ja jalad uuesti tööle saada. Sõitsime hanereas ning tegime regulaarselt vahetusi. Karl tundus olevat kõige värskemate jalgadega ning suutis ees kõige kauem püsida. Mul oli hea meel, kui Jõgeval Alexela tankla silti nägime (ca 308. kilomeetril). Kiire kehakinnitus ning puhkehetk ja sõit võis jätkuda. Järgmine peatus oli planeeritud 360 km juures Järva-Jaanis. Aga kuna poistel oli nii hea rütm sees, siis see peatus jäeti tanklas tegemata ja piirduti mõned kilomeetrid hiljem kiire metsapeatusega. Aeg ajalt võtsime jälle jutu üles, et aeg kiiremini mööduks. Päike hakkas vajuma madalamale ning pakkus rohkelt silmailu. Teadsin täpselt, et päike loojub 20:58, seega kohale pidime jõudma enamvähem veel eha valguses. Tee oli valdavalt tühi, nii et sõita oli päris mõnus. Tuul oli vahepeal vaibunud. Karlile pikkade sõitude lõpud ei meeldi, kuna need venivad nagu härjaila. Seega torkas talle pähe mõte, et võiks tempot tõsta ja kiiremaid vahetusi teha, et see lõpp natukenegi kiiremini läheks. Iga üks veab ca 3km ja varsti ongi lõpp. 370 kilomeetrit oli selleks hetkeks sõidetud ja ca 23 oli veel jäänud minna Aegviidu rongijaamani. Sel hetkel hakkasid lõpuks ka minu jalad normaalselt tööle :) Nii me siis kordamööda seal sikutasime ja varsti olimegi Aegviidus. Karli saatsime lähedal asuvasse tanklasse õlle ja suupistete järgi ning me Suleviga läksime tegime väikse pauna peale, et antud ilus neljaga algav number ikka kätte saada. Kui tagasi rongijaama juurde jõudsime, ootas meid juba seal Karl ning päevavalgus hakkas otsa saama. Ühesõnaga ideaalne ajastus. Rongi lahkumiseni oli veel jäänud natuke üle 10 minuti, nii et jõudsime kenasti ka pilti seal teha. Minu Garmin näitas kogu sõidu kilometraažiks 405,5 kilomeetrit, mis ühtlasi tähistas ka minu pikimat distantsi, ning keskmiseks kiiruseks 33km/h. Puhas sõiduaeg 12h16min ja kalorikulu 6 636 kcal.
Oli vinge, tänud kutid! Võib-olla nüüd sinul, kallis lugeja, tekkis küsimus, et kas see on ikka tervemõistuslik temp sõita ühe päevaga rattaga tervelt 400 kilomeetrit? Vastus: Ega vist :) Järgmiste seiklusteni! |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|