Aga lähme korraks ajas 4 aastat tagasi. TaustaluguKes mäletab, siis 2015. aasta augustis otsustasin sõita esimest korda elus üle 200 km: võtsin osa esmakordselt toimunud Hawaii Express Gran Fondo Tallinn-Tartu 230 km pikkusest sõidust. Kuna hoog oli sees, siis otsustasin esimest korda elus ka Tahtejõu tuurist osa võtta. Küll ühest etapist ainult, aga see-eest kõige pikemast: 306 kilomeetrit Narvast Vändrasse! Minu tookordne sissekanne: "Eile õhtul olin ma ikka korralikult väsinud. Polnud kohta, mis poleks valus olnud: kael, selg, jalad jne. Tunnistan ausalt, et ega mul väga suurt energiavaru ei jäänudki sisse. Külmas sõitmine võtab rohkem energiat kui soojade ilmadega ning ei usu, et ma seda distantsi enam lähitulevikus üle sõidan :) " (https://www.facebook.com/eeriku/posts/10208426531765401) Aga pisut vähem kui 2 aastat hiljem, 26. augustil 2017 sõitsime Passion For Adventure kambaga Tartust Riiga (311 km): https://sobranna.postimees.ee/4239745/tartust-riiga-jalgrattaga-kuidas-siis-veel Siis saabus aasta 2018 ja järjekordne Tahtejõu tuur Juba esimese päevaga nihutasin oma piire. Odomeetril ilutsesid päeva lõpus 339,5 kilomeetrit. Teisel päeval sõitsime aga veelgi enam: 378 km kompuutri järgi (reaalsus oli pigem 380, aga kuna kompuuter pildi eest ära lükkas, siis jäi 378). Tollest tuurist pikemalt kirjutasin siin: https://hobirattur.weebly.com/blogi/1010km-3-paevaga-ehk-tahtejou-tuur-2018 Aasta 2019Kuna eelmisel aastal jäi 400 kilomeetrist puudu vaid 20, siis koorus mõte, et teeks selle ilusa ümmarguse numbri ka ära. Minust mittesõltuvatel asjaoludel läks kahjuks üks plaan aiataha ning lükkasin oma mõttes selle idee juba järgmisse aastasse. Mul ei olnud ka enam plaanis Gran Fondol Eestis osaleda, eelmisel aastal olin selle ära otsustanud. See formaat oli minu jaoks senisel kujul ammendanud. Kuni siis eelmise nädalani, kui mul torkas pähe mõte teha natuke Salumäed ehk sõita läbi Gran Fondo (35 km/h grupiga) ning kerida veidi peale. Minu hea sõber Evgeni on ka mind natuke nakatanud erinevaid hulluseid tegema, küll seda veidi tagasihoidlikumas vormis. Uurisin erinevaid variante üksi sõita, kuni sain kaks hullu, Karli ja Sulevi, ka kampa. Kui algne mõte oli sõita Türile, siis selgus, et ajaliselt läheks liialt kitsaks ning mõte Tartust Aegviitu kõlas palju paremini, sest Aegviidust lahkub päeva viimane rong tunni võrra hiljem välja kui Türilt. 400 km ei olnud kinnisidee, soov oli lihtsalt sõita pisut enam kui 380 km ehk nihutada oma PR'i. Gran Fondo 2019 Tallinn-Tartu 250 kmÄrkasin vara üles, sõitsin starti ja silmasin tuttavaid nägusid Gran Fondo stardis: Mul oli au startida Tallinn-Tartu GF'le juba viiendat korda. Kõigil ühesugused särgid seljas ja taskud geele/batoone täis. Kõik me kolm asusime kell 8 Tallinnast Vabaduse väljakult Tartu poole teele kiireimas 35 km/h keskmist hoidva grupiga. Sõidul oli üks pikem peatus, lõuna Türil ning kaks lühikest metsapeatust. Sõit oli närviline ja kohati ka päris võistlust meenutav, näiteks kui pärast lõunat Türil olime sattunud küljetuulele avatud lõigule ning härrad grupi ees pidasid targaks ideeks sikutada 40+ km/h. Lisaks tekitas ärevust ennelõunat kaks kruusalõiku, mille olemasolust ma midagi ei teadnud. Samuti tekitasid meelehärmi lätlased, kes grupisõidust suurt midagi ei mõiganud. Enne kella 16 olime jõudnud igatahes grupiga Tartu Lossi tänava tõusule ja peagi ületasime ükshaaval selle finišijoone. Kui suurema enamuse jaoks oli sõit selleks päevaks tehtud, siis meil oli veel natuke sõita jäänud. Minu kompuutril ilutsesid numbrid 260 (koos kodust sõiduga). Peale kerimiseks oli meil kolmekesi plaanitud 133 km (ehk siis sõit Aegviitu). Sõime Püssirohukeldris kõhud pastast täis ja asusime rõõmsalt teele: Leppisime kokku, et esimese peatuse teeme 50 km pärast Jõgeval asuvas tanklas. Tee sinna läks pigem üles-alla ning ka tuul ei olnud meie suhtes kõige sõbralikum.Jalad olid ka pisut töntsid eelnevast 260 sõidetud kilomeetrist. Teadagi ei tapa ju teepikkus, tapab tempo, nii oli ka selle 260 puhul, kus tõmblemine kulutas ohtralt tikke. Aga kes natuke rohkem on ratast sõitnud, see teab, et vaja selline oma rütm taas üles leida ja jalad uuesti tööle saada. Sõitsime hanereas ning tegime regulaarselt vahetusi. Karl tundus olevat kõige värskemate jalgadega ning suutis ees kõige kauem püsida. Mul oli hea meel, kui Jõgeval Alexela tankla silti nägime (ca 308. kilomeetril). Kiire kehakinnitus ning puhkehetk ja sõit võis jätkuda. Järgmine peatus oli planeeritud 360 km juures Järva-Jaanis. Aga kuna poistel oli nii hea rütm sees, siis see peatus jäeti tanklas tegemata ja piirduti mõned kilomeetrid hiljem kiire metsapeatusega. Aeg ajalt võtsime jälle jutu üles, et aeg kiiremini mööduks. Päike hakkas vajuma madalamale ning pakkus rohkelt silmailu. Teadsin täpselt, et päike loojub 20:58, seega kohale pidime jõudma enamvähem veel eha valguses. Tee oli valdavalt tühi, nii et sõita oli päris mõnus. Tuul oli vahepeal vaibunud. Karlile pikkade sõitude lõpud ei meeldi, kuna need venivad nagu härjaila. Seega torkas talle pähe mõte, et võiks tempot tõsta ja kiiremaid vahetusi teha, et see lõpp natukenegi kiiremini läheks. Iga üks veab ca 3km ja varsti ongi lõpp. 370 kilomeetrit oli selleks hetkeks sõidetud ja ca 23 oli veel jäänud minna Aegviidu rongijaamani. Sel hetkel hakkasid lõpuks ka minu jalad normaalselt tööle :) Nii me siis kordamööda seal sikutasime ja varsti olimegi Aegviidus. Karli saatsime lähedal asuvasse tanklasse õlle ja suupistete järgi ning me Suleviga läksime tegime väikse pauna peale, et antud ilus neljaga algav number ikka kätte saada. Kui tagasi rongijaama juurde jõudsime, ootas meid juba seal Karl ning päevavalgus hakkas otsa saama. Ühesõnaga ideaalne ajastus. Rongi lahkumiseni oli veel jäänud natuke üle 10 minuti, nii et jõudsime kenasti ka pilti seal teha. Minu Garmin näitas kogu sõidu kilometraažiks 405,5 kilomeetrit, mis ühtlasi tähistas ka minu pikimat distantsi, ning keskmiseks kiiruseks 33km/h. Puhas sõiduaeg 12h16min ja kalorikulu 6 636 kcal.
Oli vinge, tänud kutid! Võib-olla nüüd sinul, kallis lugeja, tekkis küsimus, et kas see on ikka tervemõistuslik temp sõita ühe päevaga rattaga tervelt 400 kilomeetrit? Vastus: Ega vist :) Järgmiste seiklusteni!
0 Comments
Nagu paljud teist teavad, siis eelmisel (2018.) aastal võtsin elus esimest korda ette rattatripi mägedesse (Alpidesse). Enne reisi mul ei olnud täit aimdust, mis saama hakkab, nii et ma jälle ja jälle vaatasin läbi erinevaid Youtube videoid tõusudest ja laskumistest. Iseenesest pole mägedes sõitmises mingit tuumafüüsikat, tuleb vaid nö peaga sõita. Kui hakata lihtsalt panema, siis kustud sealt kiiresti. Eelmise aasta kogetu andis niivõrd hea emotsiooni, et otsustasin sel aastal uuesti selle tralli kaasa teha. Passion for Adventure pundiga mõned päevad ette sõita ja siis l’Etape du Tour peale. Seekord oli meid 12 asemel 21, sõidupäevi 3 asemel 4, planeeritud kilomeetreid sarnaselt eelmise aastaga 500, ning tõusumeetreid 8500m jagu (eelmine aasta 4000). Seda kõike ikka selleks, et pühapäeval l’Etape du Touril oleksid eluajalad. Ausalt öeldes tekitas see minus natuke vastandlikke emotsioone. Ühelt poolt teadsin, kui äge oli ratastega stardipaika kohale sõita kaugemalt üle mägede, teisalt aga oli tõusumeetrite arv kartusäratavalt suur. Kui eelmisel aastal treenisin vaid oma peaga, siis sel aastal proovisin asju teisiti teha. Hooaja alguses käisin Hawaii Expressi laagris Mojacar’s (Hispaanias) ning siis tellisin Karmen Reinpõllult endale 3 kuu treeningkava. Mulle meeldib, kui mul on selliste ürituste puhul maksimaalne ettevalmistus. Alustades korralikust rattahooldusest lõpetades massaažiga. Sellistes asjades peab olema võimalikult vähe juhuslikust, ikka selleks et reisil ettetulevaid üllatusi oleks vähem. Kui olin oma Google Keepi nimekirja läbikriipsutanud, oligi aeg seada sammud Tallinna Lennujaama, et lennata Passion for Adventure pundiga Nizzasse, seda siis 16. juuli varahommikul. Algavad üllatusedKell näitas 8:15, kui Nordica/LOTi Embraer lennuki rattad Nizza lennurada puudutasid. Peal kamp näljaseid hobisportlaseid: nälg nii hommikusöögi kui ka peatse rattateekonna vastu. Ju oli õhin ka minul parajalt suur, kuna ma ei suutnud lennukist ühes tükis lahkuda. Lennujaama terminali jõudes avastasin, et midagi on puudu ja see midagi on kaunis olulist. Olin unustanud oma rahakoti kenasti lennukisse. Well that’s just great käis mu peast mõte läbi ehk et minu reis algab siis kohe mingite sekeldustega. Ühesõnaga suunati mind lennujaama töötajate poolt infolauda, kus õnneks väga abivalmis ja inglise keelt kõnelev teenindaja vastu võttis. Kuna pass oli mul kaasas, siis kiirendas see protsessi. Kohe võeti kõne lennuki personalile: Rõõmusõnum kostis varsti, kui öeldi, et jah, teie rahakott on leitud ning ca poole tunni pärast saate selle kätte. Kuid läks vaid 10 minutit, kui rahakott saabus minuni. Oh seda rõõmu, sest isegi raha oli kotis alles 😊 Üllatused jätkuvadKuna grupp teadis, et mul läheb natuke lennujaamas selle rahakoti jama tõttu aega, siis nad lahkusid juba rattaid saatebussist maha laadima (saatebuss tõi rattad mööda maad). Läksin neile siis järele ning leidsin nad lennujaama kõrval olevalt teelt askeldamas. Mu ratas oli juba bussist välja tõstetud. Vedasin oma lennult saadud pagasi bussi, et kiirelt rattariided selga panna. Selgus, et minu kohver oli lennu käigus kergelt viga saanud, nii et kohvri lukk keeldus minuga koostööd tegemast. Pärast pikka pusimist andis lukk lõplikult otsad ning kohvri lukk rebenes lahti. „Okei, no tore küll. Mis järgmiseks nüüd?“ mõtlesin omas peas. Vähemalt sain oma rattariided kätte ja riided vahetatud. Kohver jäi bussi mind irvitama. Üllatustel ei paista lõppuKinnitasin rattale GoPro kaamera ja Garmini rattakompuutri. Garmin aga ei suutnud käima minna, bootscreen jäi ette ja sealt edasi ei liikunud. Ei aidanud ei püssi- ega ussirohi. Minu mõistus sai sel kohal otsa ning loobusin seda enam käivitamast lootuses, et ehk õnnestub õhtul kellegi arvutiga ühendades see uuesti elule aidata. Õnneks oli mul kaasas Garmini käekell, millega sain seda sõitu siis salvestada (sõidu statistika fänn nagu ma olen). Läheb sõiduksEi lasknud end heidutada väikestest tõrgetest. Võtsime suuna Nizza kesklinna, et võtta üks kerge hommikusöök, et olla valmis tõusma 2000 meetri peale. Esimesel päeval oli meil ainult üks tõus 2000m peale Isola 2000 asulasse. Kiire eine kohvikus (cappuccino, omlett) ja siis kiirelt teele. Teekond Nizza linnast välja oli kaunis tüütu (nagu ta on tegelikult iga linna puhul). Temperatuur hakkas kerkima, kuid ei midagi liiast. Äkki aitaks üllatustest?Jõuame kuhugi asulasse kui tagant on kuulda sireene. Alarmsõiduk kiirustab väljakutsele. Grupis toimub järsem pidurdus, mina kas ei suuda piisavalt kiiresti reageerida või lihtsalt pidurid ei võta ja sõidan pmt Ergole selga, suudan vaid oma esijooksu napilt tema tagajooksust mööda rihtida. Sama teeb ka minu taga olev Vidrik, kes lootis kõigest hingest, et jääb kuidagi püsti – me kõik jäime õnneks püsti ja pääsesime vaid ehmatusega. Sellel hetkel suurest grupisõidust sai natuke villand ja tõmbasime 5-6kesi tempo üles, et siis väiksema pundiga mäe tipu poole sõita. Sõidame ja sõidame mööda suhteliselt tasast kergliiklusteed, kui ühel hetkel käib mingi kolks ja miskit lendab. Järgmisel hetkel keegi ütleb mulle, et kuule sul midagi kukkus või? Vaatan ratast ja märkan, et miski on puudu – GoPro. Järel vaid tühi kest. Tänu kiirele tegutsemisele jõuan kergliiklustee kõrval murul lebavale kaamerale jaole enne kui prantsuse teismeline. Kaameraga õnneks midagi ei juhtunud. Poiss jääb mind järgi vaatama uudishimulike silmadega. Sõit saab jätkuda. Võtan pundile järgi. Isola praeahi Jõudsime järjest kõrgemale, kuigi kohati ei saanud täpselt aru, kas tee tõuseb või on flat (tasane maa). Kui oli 3h sõidetud meil ja selja taha oli jäänud juba 80km, kõrguseks 860m, jõudsime omadega Isola linna. Rando ja Diana olid katnud meile sinna puudevarju traditsioonilise söögi/joogilaua. Tankisime end täis, et olla valmis võtma tõusu Isola 2000 asulasse. Isolast hakkas tõsine tõus peale. Temperatuur oli juba ületanud 30. kraadipügala. Kiirus kukkus: 8 – 11 km/h. Päike kõrvetas aina enam, jahutavat tuult ei olnud enam. Mina olen alati see inimene, kes kuulutab kõigile, et mulle meeldib kuum (talun seda hästi), kuid seekord tulles pigem jahedama poolsest Eestist, oli 35 kraadi pisut karm ja hakkas vaikselt mõjutama minu enesetunnet. Iga meeter edasi muutus raskemaks. Hakkasin unistama peatusest. Kasvõi korraks jääda kuhugi puu all seisma, et saaks veidi jahedamas hinge tõmmata. Totaalne praeahi, saun ruudus. Higistad nagu loll, jood nagu kaamel, särk on seljas, plätud ptüi, st rattakingad on jalas, ikka on täiega palav. Ja siis hakkasid kurvi paistma Rando ja Diana. Oli ääretult suur rõõm neid veepudeliga näha mäe veeru peal. Peatusin, võtsin pakutavast pudelist mitu head sõõmu jahedat vett. Ootasin hetke, et pulss alla kukuks, aga pulss alla 145 ei kukkunudki. „Müstika… aga mis siis ikka, tuleb edasi minna“. Isola 2000 Nagu tavaks, siis selliseid tõuse võtab igaüks omas tempos, nii tegin ka mina ja jõudsin Isola2000 asulasse üksi. Õige hotell leitud ja tuttavad näod ees, tuli võtta ette tavapärased protseduurid: Check-in, pesu, rullimine-venitamine, söök ja magama. Selliste mitme päevaste sõitude puhul on taastumine ääretult oluline ning ma ei alahinda seda. Garmini probleem tuli veel lahendada. Lasin Indrekul Garmini arvutiga ühendada. Paraku ei olnud sellest erilist tolku. Läksin sama targalt tagasi oma hotellituppa. Viska või lutsu selle rattakompuutriga. Kuid siis katseeksitusmeetodil õnnestus mul mitut nuppu all hoides Garmin taas elule tuua! Sai rahuliku südamega nüüd magama minna. Alpi väikelinnad Mingi eriline vibe on nendes Alpi linnakestest. Mõnusalt neljast küljest ümbritsetud mägedest, läbi või kõrvalt voolab kiirevooluline kristallselge jõgi. Mida kõrgemal asud, seda hõredam on õhk. 2000 meetri peal olles sporti tehes on võimalik juba tajuda, et hapnikku on natuke raskem õhust kätte saada. Lihtsalt linnas ringi jalutades seda muidugi ei taju. Talviti käib nendes linnas kiire elu, kuna need linnad on tihti ka suusakuurortid. Suviti on elu pigem rahulik. Müüakse ja renditakse mägijalgrattaid ja matkavarustust. Täpselt selliselt võib kirjeldada ka Guillestre nimelist linna, mis oli meie teise päeva sihtpunktiks. Kõrgust merepinnast on vähem kui oli Isola 2000, kuid siiski arvestatav 1100m. Kui nüüd päeva algusesse tagasi, kui startisime Isola 2000’st. Päeva algus oli lihtne, sõitsime sama tõusu alla, mida mööda eelmine päev olime Isolast üles tulnud. Ei hakka ma siinkohal ka salgama, et mulle laskumised ei meeldi. Tunnen end rattal võrdlemisi kindlalt, mis muidugi ei tähenda, et suudaksin laskuda kohalikega sarnase kiirusega. Mingi hetk saab lihtsalt julgus otsa :D Laskusime 16 kilomeetriga 2000m pealt 925m peale. Aga seda vaid selleks, et ronida 2700m peale (Col de La Bonette). Tegemist oli meie 4-päevase tuuri kõige raskema päevaga, sest lisaks hiljem tuli võtta veel üks suur tõus (Col de Vars), mõlema tipud ületasid muide ka profid selle aasta Tour de France-i 18. etapil. Sellel päeval õnneks temperatuurid üle +32 ei tõusnud ning mäe otsas hakkas isegi jahe (+15), nii et alla sõiduks tuli vest ja käised peale panna. Vaated olid lummavad. Col de La Bonette otsas eriti: Mõlemad mäed nõuavad omajagu aega ja energiat, et nende otsa saada. Lihtne pole kindlasti sõna, mida selle puhul kasutada 😊 Enne kella 7 süüa ei saaAvastasime end Guillestre väikelinnast, kus asus meie hotell. Olime neljakesi kohal, kuid polnud saatebussi. Süüa ka ükski restoran ei pakkunud. Prantsusmaal üldjuhul sa kella 15 ja 19 vahel süüa ei saa. Toidupoest võid kolmnurkvõileiva või banaani osta, aga sellega see söök suures plaanis piirdub. Istusimegi siin kaubanduskeskuse parklas ja mugisime oma vast ostetud kolmnurkvõileibu. Hiljem õhtul nautisime juba pitsasid linna keskel asuvas restoranis. Kolmas päev Kolmanda päeva hommikul ei ole kunagi erilist värskust. See ei tähenda, et oleks laip, aga lihtsalt keha annab tunda, et midagi on nagu tehtud. Soe kliima samas aitab kiiremini taastuda. Hommikused protseduurid on copy-paste, mille hulka käib rataste kummide pumpamine, keti õlitamine jms. Kuna kasutan nüüd Continental’i tubeless (ilma sisekummita) rattakumme, siis on oluline iga hommik rõhku juurde lisada, samas on mugavam sõita ja ei pea muretsema nii palju torgete pärast. Prantsusmaal on croissant kohustuslik hommikusöögi osa ning olen ise ka ikkagi päris suur croissanti sõber, aga paljalt croissanti pealt neid tõuse ära ei sõida. Nii üritangi hommikusöögi lauas leida ka midagi vähe tugevamat kõrvale, mis aitaks esimese osa distantsist ära sõita. Pidi meil olema selles päevas ainult üks tõus, ronimine Col du Galibier. See oli pigem motiveeriv, et ainult üks :D Mul oli tõusu alguses jalg ikka päris tönts, ei saanud kuidagi jalgu käima. Mikuga koos liikusime tõusul üles, teised läksid omas tempos. Võtsin ühe geeli sisse ja selle abil tuli jõud taas tagasi. Mul peas tiksus pidevalt mõte, et hoida end tõusudel tagasi ning mitte end tühjaks sõita. Kuna pühapäeval ootas ees Etape. Natuke vist see õnnestus, samas 9-10% tõusu ei ole võimalik väga rahulikult võtta, muidu jääd päris seisma ja vajud külili :D Enne päris tippu jõudmist saime saatebussi juures mõned küpsised ja banaanid manustada, et siis päris tipp ära võtta ja alla sõita. Sihtpunktiks oli Saint-Michel-de-Maurienne nimeline väikelinn. Kuna sellel eelnes pmt 35km laskumist (kuhu jäi küll 200 tõusumeetrine tõus sisse), siis vahed sõitjate vahel läksid päris suureks. Nii oligi, et hotelli juurde hakkasid ükshaaval sõitjad jõudma. Jutt sellest, et selles linnas pakutakse enne kella 7 õhtul kuskil süüa, ei vastanud tõele. Seetõttu otsustasime aega parajaks teha õlleklaasi taga. Õhtul ei tulnud kohe und ja uni oli rahutu. Keha ei suutnud maha rahuneda sellest sõidust, kuigi teadmine oli, et neljas päev on kõige lihtsam ja peamiselt allamäge. Albertville Expo Neljandal päeval oli meil õigupoolest kaks sihtpunkti. Esimene oli l’Etape du Tour’i Expo Albertville’s, kust saime oma stardimaterjalid ja siis Annecy, kus asus meie viimane peatuspaik sellel reisil. Eelmisest aastast tuttav linn ja hotell. Annecy asub kauni järve kaldal, taamal paistmas mäed. Expol veetsime 2h, mis möödus väga kiirelt. Kes kasutas aega poodlemiseks, kes söömiseks, kes Eesti presidendiga pildi tegemiseks. Sama ei saa aga väita teekonna kohta Albertville’st Annecy’sse, mis venis kui härja ila. Tundus nagu oleks laskumine, aga tegelikult oli 1-2% tõus. Rattasõidust oli juba natuke selleks päevaks kopp ees ja oli soov kiirelt sihtkohta jõuda Annecy järve äärde jõudes tegime kiire ujumispeatuse ja siis veeresime juba hotelli. Et taastuda pühapäevaks ära. Kahtluseuss oli mu hinge pugenud, et sel aastale ei pruugi see reaalne olla. Olime 4 päeva jooksul ca 500km ja 8500 tõusumeetrit sõitnud. Samas ei olnud otsemat teed Nizzast Annecy’sse, nii et see oli ainumõeldav teekond. Vaba päev Laupäeval ratast me ei puutunud. Okei, see poleks nüüd faktiliselt päris õige, sest lihthoolduse me siiski tegime, et rattad oleksid järgmine päev stardivalmis.
Käisime bussiga rannas, sõime ja puhkasime. |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|