EelluguArvasin, et eelmise postitusega ma oma mini-spordiblogi lõpetan, aga olen saanud palju positiivset tagasisidet oma kirjatükkide kohta. On ainult meeldiv, kui saan natuke lugemist kellelegi kohvi, tee, õlle või mahla kõrvale pakkuda. Nii et panen ka seekordse Tahtejõu Tuuri kohta siia mõned read kirja. Tahtejõu Tuur on juba 5. aastat toimuv heategevuslik rattasõit. 2014. aastal toetati edukalt Rauno Klauseni käsiratta ostu, 2015. aastal koguti raha Narva ratastoolivehklejate Aleksei Štšeglovi ja teiste Florett klubiliikmete vehklemisvarustuse soetamiseks. 2016. aasta aktsioon oli suunatud Haapsalu Viigi Kooli tugi- ja liikumisaparaadi talitlushäiretega õpilaste abistamiseks ning möödunud, 2017. aasta annetus aitas osta käsiratta Invictus mängude mitmekordsele kuldmedalistile Janno Lepikule. Juba viiendat aastat toimuv Tahtejõu Tuur ulatab abikäe neile, kes vajavad erilist ratast kui abivahendit, millega igapäevaseid tegemisi vähema vaevaga toimetada ja mis võimaldab neil vaatamata puudele omal käel või pere ja sõprade seltsis aktiivselt liikuda ning värskes õhus rattasõitu nautida. Minu esimene kokkupuute punkt Tahtejõu Tuuriga ulatub aastasse 2015. Tegin tookord kaasa vaid ühe, kuid see-eest raskeima päeva, 305km Narvast Vändrasse. Saime tunda nii külmakraade kui ka musta jääd ning tookord pandi minu tahtejõud ka kenasti proovile. Arvasin, et enam ma seda distantsi üle ei sõida, aga juba 2017 aastal sai see üle tehtud, kui sõitsime ratastega Tartust Riiga (311km). Võtsin osa ka 2016 ja 2017. aasta Tahtejõu Tuuridest, kuid kahjuks mõlemal korral vaevasid mind põlvehädad. Küll 2017. aasta tuuri sõitsin ma kenasti lõpuni. Kui Priit Salumäe 2017. aasta lõpus välja kuulutas, et 2018. aasta tuur tuleb 1000km, ei võtnud mul otsustamine kaua aega ning kuupäevad kalendris broneerisin kärmelt. See tuur sobitus väga hästi minu piiride nihutamisega ning teiselt poolt jällegi mitte niisama kuskil sõita, vaid sellega ka kellelegi reaalselt head teha. Lõppude lõpuks, mis see siis ära ei ole eksole: reedel 330km, laupäeval 380km ja pühapäeval 290km. 10. august - reedeReede tõotas tulla kuum päev ja ilmaprognoos seekord ei eksinud. Juba hommikul kell 6 oma kodust välja astudes oli väljas 20 soojakraadi. Seljakott selga ja stardi poole teele. Seekord erinevalt eelmisest aastast olin äratuse pannud õigeks ajaks ja asjadki eelneval õhtul kokku pannud. Tunne oli hea nagu ka tuju :) Ainuke õhk-õrn hirm võib-olla oli vaid see, et kuidas mu keha (eelkõige põlved) sellele pingutusele vastu peavad. Start oli seekord Hawaii Expressi Pirita esinduse eest kell 7:00. Kohale jõudes oli juba päris palju rahvast platsis ja kõik askeldasid kas oma rataste ümber või siis majas sees. Oli tunda elevust ning entusiasmist puudust ei olnud. Saime kätte tuuri särgid ja vestid ning rattale kinnituseks nimed. Lõin ratta rehvidesse õiged rõhud sisse, särk selga, kott saateautosse ja olin valmis startima. Priit Salumäe tegi väikese sissejuhatuse ja hakkasimegi me ca 52 sõitjat saateauto järel linnast lahkuma. Temperatuur tõusis tasapisi, hoog oli hea ja pundi juttuvadinat oli vast ka kõrvaltänavatele kuulda. Grupi vedamine käis vahetustega nagu ikka. Ehk iga paar veab gruppi ca 2km. Ja siis liigub grupi taha. Lühikesi peatusi hakkasime tegema peamiselt iga 50km tagant: joogipudelite täitmine, kiirete vahepalade manustamine (banaanid, küpsised, pannkoogid, võileivad jms), keha ringutamine ja vajadusel ka põie tühjendamine. Ühesõnaga max 5 minutit. Rakvere kandis läks sõit keerulisemaks, kuna tee oli avatud küljetuultele, mis räsisid gruppi korralikult ja päike praadis sõitjaid järjest rohkem. See kõik päädis sellega, et mingil hetkel oli saatebuss rahvast täis. Isegi mulle, kes ma tegelikult talun palavust väga hästi, mõjus see kuumus kurnavalt (loe: metsik janu, tavapärasest kõrgem pulss jms). Lisaks tegi mind ettevaatlikuks vahepeal vasakus jalas tekkinud ebamugavustunne, mis õnneks siiski aja jooksul möödus. Tunnid ja kilomeetrid möödusid. Lõunapeatus oli enne Peipsi äärde jõudmist Sahargus. Lõunaks supp ja koogitükk. Lõuna tuli kui olime 190km sõitnud ehk tegelikult väga õigel ajal. Väike ringutus kulus ära. Lükkasin söögi ajaks oma Garmini rattakompuutrile ka akupanga taha, et too enne sõidu lõppu ära ei sureks, sest 330km läbimine võtab veidi aega :) Kui söömine tehtud, siis sai jõudsime peadselt Peipsi äärde. Sibulatee ääres käis tihe sibulamüük. Sibulaid keegi kuuldavasti pundist isegi jõudis osta. Mida päev lõpu poole, seda rohkem hakkas väsimus tunda andma. Kui 10h30min sai sadulas istutud ja sellega möödunud 339,5km (koos kodust tulekuga), siis jõudis kätte Tartu linna majutuskoht. Selle üle oli päris hea meel :) Keskmine kiirus 32.3km/h. Kiire taastusjook sisse, pessu, lihased üle rullida ja õhtust sööma. Siis natuke jutuajamist kaasveerejatega, natuke kergejõustiku EM vaatamist ja magama. Järgmine päev äratus kell 5:30. 11. august - laupäevKui eelneva päeva märksõnadeks oli kuumus ja külgtuul, siis laupäeva kohta võiks kindlasti märkida distantsi pikkus ning tõusud (jah, ka Eestis on natuke tõuse, muidugi ei saa neid võrrelda Alpi tõusudega (lol), aga Põhja-Eestiga võrreldes siiski). Hommikul tõustes oli kerge väsimus sees, aga ei midagi ulmelist. Pean tunnistama siiski, et otset isu 380km sõita ei olnud, aga no mis see mõistus ka teab :D Kiire hommikusöök, joogipudelid täis, Garmin peale ja stardivalmis. Kiire grupipilt ERMi juures ning Suure Munamäe poole ajama. Nagu ka varasematel aastatel oli ka seekord päeva esimesed kilomeetrid pisud puised kuni lihased soojaks said. Tõusupõksud algasid: mõned kannatasid, mõned nautisid, mina kuulusin viimaste hulka. Suvel Alpides sõidetud kilomeetrid tulid sajaga kasuks. Ole ainult mees ja sõida. Suure Munamäe torni juurde läheb suhteliselt kitsas asfaltkattega tee, Stravas tuntud kui Puhas Munamäe tõus, keskmise tõusuprotsendiga 16, kuid pikkust vaid 340m. Olen seda tõusu sõitnud korra varem, täpsemalt eelmise aasta mais Kevadklassiku raames. Siis punnitasin elu eest üles, seekord võtsin tõusu pigem rahulikult. Üllatuseks parandasin seekord oma PR 10 sekundi võrra (trenn ikka teeb vist tugevamaks? :) ) Torni juures andsime üle ühe jalgratta ühele tublile tüdrukule, kes nüüd saab ka rattasõidust mõnu tunda ning tegime ka grupipildi. Teekond Munamäelt Valka oli enamalt jaolt allamäge. Mul aga mingi hetk jõud jalgadest kadus. Kui mul Tarmoga vedamiskord tuli, siis tundsin, et jalg on makaron all. Pilk võimsusanduri näidu peale ei näidanud midagi head. Selge, jõud on kuhugi ära kadunud. Ütlesin Tarmole, et minust ei ole praegu mingit vedurit, et vahetame ära. Taskus olnud geel läks sisse, et lõunapausini ikka ära veereks. Kui Valka lõunapausile jõudsime, siis oli mul selle üle tõsiselt hea meel, sest enesetunne oli pisut närune. Rattakingad olid pannud päkad valutama, mistõttu pedaalimine ei valmistanud mulle erilist head meelt ning lisaks kippus ka kann sadulas ära väsima. Seega esimene asi rattaseljast maha tulles oli Garminile akupanga külge ühendamine ja järgmine oli rattakingade jalast võtmine. Ise mõtlesin, et pekki küll, pidin ma endale uued kingad ostma, et vanade Sidi kingadega ei olnud küll sellist häda. Ometigi olid need uued Spessu kingad mind Itaalias ja Prantsusmaal nii hästi teeninud. Ühesõnaga täielik müstika. Lõunapausil pakutud supp, kringel ja kohv maitsesid väga hästi ning mõjusid tuju tõstvalt. Samuti olid teenindajad kuidagi eriti silmatorkavalt ilusad neiud ning taustaks mängiv Läti European Hit Radio mõjus ka väga positiivselt (aastaid tagasi palju Läti vahet sõites sai seda palju kuulatud). Tundsin kuidas energia minusse kõigi eelkirjeldatud komponentide koosmõjus tagasi tuli. Istusin taas rattaselga, saateauto andis tuttavat signaali, mis tähistas liikuma hakkamist ning asusime teele. Minu meelehärmiks kiilus aga rattakompuuter kinni ning minu kui numbrifänni hirm oli nüüd see, et kogu salvestatud info läheb kaotsi :S Õnneks kompuuter toibus ja mõne minuti pärast oli taas pilt ees ja teekonna salvestamine võis jätkuda. Mida kaugemale sõitsime, seda paremaks enesetunne läks. Tuul hakkas valdavalt tagant puhuma ning kui odomeeter näitas kardetud 300, siis tuli kuidagi eriti hea power sisse. Ei valutanud enam ükski koht, jalad olid jõudu täis ning grupi ees vedamine pakkus totaalset naudingut. Tarmo veel imestas, et mida sa nüüd sõid, et selline minek on. Sõitsime läbi Pärnu linna ning õhtuks jõudsime Valgeranda, kus asus meil ööbimine. Odomeeter näitas sellist numbrit: Täpselt nii, taas uus isiklik, seekord siis 378,19. Kaduma läks vaid Valgast liikuma hakatud algus. Sõiduaeg 11:36:58. Keskmine kiirus 32.6km/h. Siiani tundub uskumatu, kuidas ma nii hästi ennast tundsin. Pesu-söök-EM-magama traditsioon, millele seekord mahtus vahele veel kerge saun. Vahetasime päeva muljeid ning valmistusime vaimselt järgmiseks ehk viimaseks päevaks. 12. august ehk pühapäevMagasin sügavalt. Äratas korraks vaid öine paduvihm, mis sundis mu toakaaslast katuseakent sulgema, sest vihma hakkas peale sadama. Hommikust äratuskella kuuldes käis vaid mõte peast läbi, et tahaks tunni veel magada, aga kui sain aru, et see pole võimalik, siis ajasin end üles. Selline tunne oli kehal, et nagu oleks eelmine päev korralikult peksa saanud ja lisaks oleks vanusel 40 aastat otsas. Kogu keha oli parajalt kange. Liikusin sööma, misjärel tehti meist kõigist pildid ja saime hakata Haapsalu poole liikuma. Õnneks saime kuivalt minema, öine vihm oli lõppenud ja tee oli ka valdavalt kuiv. Paraku väga kaua seda lusti ei jätkunud ja mingi hetk saime juba sahmaka kaela ning see polnud sel päeval ka viimane. Vihma sadas, temperatuur kukkus kohati 12 kraadini ja hakkas jahe. Hakkasin soovima, et tuleksid mõned tõusud, et hakkaks soe. Paraku osutus see päev minu jaoks kõige raskemaks, talun paremini kuuma kui vihma ja külma ning lisaks hakkasid nii päkad kui ka kann valutama, mis tähendas seda, et ei saanud sõita normaalselt enam ei püsti ega ka sadulas. Ühesõnaga paras kannatamine ja hambad ristis sõitmine. Iga kiirendamine nõudis väga suurt pingutust. Ma ei olnud enam mina ise, vaid enda hale vari. Lõunapaus pakkus leevendust, sain selga panna kuivad riided ja puhata jalga. Kuni 200. kilomeetrini oli kõik enamvähem veel, aga siis hakkas vasaku kanna juures mingi väike lihas valutama ja see polnud fun. Iga pedaalile vajutus oli valus ning lisandusid taas päkad ja kann ning kohati ka alaselg, mis ära väsis. Ühesõnaga mõnus kompott, mis tegi meele päris mõrudaks. Püsti kiirendada ei olnud võimalik enam. Ma ei ole katkestaja tüüpi inimene, aga üleeelmise aasta kogemus on selgelt meeles, kui oma põlve auti sõitsin, seda ei tahtnud korrata. Peas käis vaid mõte läbi, et kui see nüüd on tõesti lihas, siis ei tohiks sellega nii hull nüüd lugu olla, vaja vaid 240. km pausini oodata, et äkki on Tiinal või kellelgi teisel mingit valuvaigistit. Kui paus saabus Kloogarannas, siis pean tunnistama, et ma olin emotsionaalselt päris läbi. Teised tundusid kõik märksa paremas konditsioonis olevat. Minu õnneks tõesti Tiinal oli paracetamoli ja Ergol valu vaigistavat geeli ning neist oli abi nii palju, et need võtsid suurema valu ära, enesetunne paranes ja suutsin Tallinna ära sõita. Olgu etteruttavalt ka öeldud, et tegemist ei olnud millegi väga hulluga ja juba täna hommikul (14.08) sõitsin 40km ilma probleemideta. Kui 290km lõi ekraanile, siis saabusime Al Mare Hawaii Expressi ette. Kõigil suud kõrvuni ja kõlas hüüe "tehtud!" Kolme päevaga 1000km läbi kuuma, vihma ja tuulte. Koos koju minekuga kogunes sõiduaeg 8:37:18 ning keskmiseks kiiruseks 34km/h. Tahtejõu Tuur oli taaskord õnnistatud, sest meie sõite jäädvustas Tõnu Tunnel, kes kord oli auto katuseluugist väljas, kord puu otsas, kord põõsas, kord jäädvustas kaadreid drooniga jne. Ühesõnaga parim mõeldav fotograaf Tahtejõu Tuuri jaoks :) Kiitus muidugi ka saateautode tiimile eesotsas Edgari Treieriga, kelleta tuur poleks sellisena mõeldav. Ilma ristmike reguleerimisteta, peatusteta ja kehakinnituseta ei suudaks läbi sõita sellist distantsi sellises tempos. Kõik läbinud on ikka parajalt hullud, selles pole küsimust.
LõpetuseksKui sul on rahakotis näiteks vaba 10€ või 50€, siis anneta sinagi see summa. Või tee ülekanne: 2018.tahtejoutuur.ee/tule-appi/toetan/
Jalgu kiigutada ma kaua ei saa, kuna juba laupäevasel Ööjooksul stardin oma elu teisel poolmaratonil. Tegemist on pigem küll testjooksuga, mitte tulemuse peale jooksmisega, aga siiski tahan olla seal parimas võimalikus vormis. Loodetavasti pole see jooks kannatamine, vaid pigem nauding. #pannaonvaja Veel mõned Tõnu Tunneli pildid sellest üritusest:
4 Comments
Sull
14/8/2018 17:03:29
Mul oli terve karp ibukat, sellega oleks hobuse ka korda saanud ;)
Reply
Eerik Ülevain
14/8/2018 17:09:13
Kui ma Tiinalt poleks saanud, küll ma oleks siis seal hüüdnud :)
Reply
Kristel
15/8/2018 13:26:49
Tõesti kirjutad toredalt, palun jätka :) Emotsiooni kirjeldus kuidagi nii vahetu, et ma peaaegu et tundsin isegi su kogetut. Tõi tee joomise juurde naeratuse küll, kui lugesin. Äge saavutus ka muidugi! Võimas!
Reply
Eerik Ülevain
15/8/2018 19:28:44
Aitäh sulle! Sellised arvamused lähevad mulle väga korda. Jätkan :)
Reply
Leave a Reply. |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|