Segane, tippsportlane, sa ei ole ikka normaalne jms kommentaarid, mis minu kõrvu jõudsid, kui oli napilt poolteist päeva hiljem Ööjooksust otsustanud sõita rattaga Tartust Tallinna :) Mis, kus ja miksKes vähegi mu tegemistega siin aasta jagu tuttav on, siis võib-olla mäletab, et eelmisel aastal sai ette võetud kombo Võru Rattaralli + Gran Fondo Tallinn-Tartu. Mis siis tähendas seda, et 19. augustil (2017) sõitsin Võru Rattarallit ja päev hiljem juba Tallinnast Tartu rattaga. Meenutus sellest: "Nädalavahetus möödus sportlikult. Laupäeval sai ligi 30 kraadises kuumuses jala soojaks Võru rattaralli 88,3km distantsil. Võistlus koosnes 3 ringist, ringi peale kaks 12% tõusu. Osavõitjaid oli tavapärasest vähem stardis, ei teagi, mis ära hirmutas inimesi, kuid see-eest oli sõitjate tase päris tugev. Tulemusest rääkides ütleme nii, et tegin oma ära ja veeresin 2h29min järel üle joone 92. ratturina. Taktikaliselt oleks kindlasti saanud targemini sõita, sest suurest grupist pudenesin, aga saime väikese grupetto kenasti tööle ning emotsioon kokkuvõttes väga hea. Vedelikukadu oli korralik, nii et õhtuni sai vett jms vedelikke (mitte alkohoolseid) ohtrasti tarbitud. Pühapäeval mõtlesin, et käin korra Tartus ära ja milleks maksta kütuse või pileti eest, kui saab ka rattaga. Hawaii Express Gran Fondo Estonia | Tartu 2017 nimelisel üritusel kerisin kiireimas grupis odomeetrile 235,5km ja olingi pärast 7h sadulas istumist 7. Tartus Toomemäel. Ei olegi nii hull eksole? Erinevalt Priidust, otsustasin siiski õhtul tagasisõiduks Tallinna eelistada mootorsõidukit :)" Tegelikult ma üldse ei plaaninudki Gran Fondot sõita, aga kuna üks härra müüs soodsa hinnaga oma kohta, siis otsustasin ikkagi minna. Sel aastal oleks saanud sõita Suure-Munamäe rattarallit, mis siis nüüd Võru Rattarallit asendas, kuid kuna see oli samal päeval Ööjooksuga (18.08), siis arvasin selle natuke liiast olevat. Oleks pühapäeval olnud, siis teades ennast, oleks ma selle ka ette võtnud :P Ehk siis seekord laupäeval Ööjooks ja esmaspäeval 20. augustil Tartust Tallinna. Gran Fondo eelõhtuLogistiliselt oli kõik planeeritud nagu ikka, ei midagi juhuslikult. PÜhapäeval Balti jaamast kella 17:32 rongile, millega jõuab kenasti enne kella 20 stardimaterjale saama ja pastat sööma. NB! Ei jõudnud minuti pealt rongile, 10 minutit varem kohal ;) Rongi sisenedes avastasin oma meelehärmiks, et kõik rattakohad on juba hõivatud ehk teisisõnu ma polnud ainus inimene, kes Gran Fondole sõitis. Positiivse poole pealt oli meeldiv kaaskond, kellega 2 tunnikest möödus rongis lennates. Peab kiitma korraldajaid pasta eest, mis meile üllatuseks oli küll nö valmis pasta, aga maitses ülimalt hästi (või oli see nüüd tühi kõht, võta sa kinni). Ööbimine seekord hotelli asemel õe/õe kuti uues elamises Supilinnas, mis tähendas omakorda madalaid kulusid (harrastussportlane peab aeg ajalt ikkagi optimeerimisega tegelema). Hommikuks planeerisin traditsioonilise puder-keedumuna hommikusöögi, mis mind seni pole alt vedanud ja ei vedanud ka seekord. Jube ilmaennustusÄratus oli kell 5:30 hommikul, sest kell 6:45 tahtsin hiljemalt juba stardis olla. Ütleme nii, et ilmaprognoos oli kergelt öeldes ebameeldiv: terve päev paduvihma. Plusspooleks vaid sobiv pärituul. Üks mõte oli vaid peas, saaks kuivalt stardist minema, edasine on suva, ma ei ole suhkrust. See oli ka üks põhjuseid miks ma taaskord (olles täpne, siis 3. kord) startisin Gran Fondol just kiireimast grupist ehk lubatud 35km/h keskmist (stardigruppe oli kokku neli, järgmiste keskmiste kiiruste järgi: 35, 32, 28, 24). Mis tähendas siis seda, et saab võimalikult kiiresti sihtpunkti ehk Tallinna. Fotograaf Gloria Maria Koppa tabas mind mõtlemast ilmaoludele (või oli see nüüd minevikust kummitav Muistne vabadusvõitlus, kes seda nüüd hiljem tuvastada suudab) PS! Mul oli ka Gran Fondo särk seljas, aga Tahtejõu tuuri vest oli lihtsalt peal. Ain-Alar Juhanson pidas sissejuhatava kõne ning kõlaski stardipauk. Ei ühtegi piiska polnud veel taevast tulnud, see tegi head meelt. Koguni esimesed 2h saime sõita kuivaga ja lausa päiksega. Mul hakkas oma vestiga lausa palav. Mõte oli ka stardis hoopis kilekas selga lükata, hea et seda ei teinud. Sõidu algustundidel andis veidi tunda Ööjooks ning jalad olid natuke jõuetud. Mõtlesin, et äkki tulin seekord liiga kiiresse gruppi. Mida aga aeg edasi, seda paremaks jalad läksid. Kui sahmaka kaela saime, siis käis mõte peas, et oleks Tamsalu lõunapausi ajal natuke nõrgem vihm või sootuks vihmapaus, saaks kuivas supi ära süüa. Kui 127. kilomeetril Tamsalu jõudsime oligi vihm väga nõrgaks jäänud ning laudade kohal olid õnneks varjud ettenägelikult üles pandud. Seega söögipaus möödus kiirelt ja kuum supp oli igati hea valik. Paus kaua ei kestnud ning sõit sai jätkuda. Sõit läks iseenesest kiiresti. Tempo oli hea, grupp püsis kenasti koos. Ainult sõidu päris alguses oli kerge kummipael ja mõni sõitja läks aeglasema tempoga gruppi. Muidu kõik laabus kenasti. Kaks väikest nn põiepeatust jäi ka sisse. Finiš oli planeeritud Toompeale, millele eelnes üles sõit Pikast jalast. 6h31min, 238km ja keskmine kiirus 36,5km/h. Ning olimegi kõik rõõmsalt Tallinnas. Esimene grupp siis ehk ca 36 inimest vist. Väga jäin rahule selle aastase korraldusega. Kui 2017 olid asjad natuke ligadi-logadi, siis sel korral oli alates toitlustusest lõpetades grupijuhtidega kõik väga bueno. Vihma ei saanud pooltki nii palju kui järgnevad grupid, aga mõned sahmakad ikkagi saime :) Nüüd olen viimased 4 aastat 20. augustil Gran Fondol osalenud. Järgmisel aastal võiks midagi muud teha tegelikult :)
0 Comments
Mulle ei meeldi joosta...Tähelepanelikumad lugejad teavad, et mulle ei meeldi joosta, sest sellega kaasnevad tihti erinevat sorti komplikatsioonid. Isegi 1km võib olla ebameeldiv, rääkimata siis pikematest distantsidest. Aga.... just nimelt on seal üks suur AGA: mugavustsoonist väljaminek ehk väljakutse. Ja väljakutsed mulle tegelikult meeldivad :P Just seepärast võtsin 2016. aasta sügisel SEB jooksul ette 10km distantsi ja tõestasin endale, et kui ma midagi tahan, siis ma suudan seda. 2017. aastal jooksin Rakvere Ööjooksul 10km taas ja see oli paras õudukas, mis algas sellega et ei saanud oma Endomondo trackerit tööle ja lõppes sellega et jooksin valudes. Aga ma ei ole allaandija tüüp ning juba sama aasta sügisel andis sõber Evgeni idee joosta poolmaratoni. Kuna üleelmisel päeval toimus 5km noortejooks ja päev enne 10km jooks, siis mõtlesin kõik ära teha. Tegingi. 10k ja 21k isiklike rekorditega. Not bad eksole? :) (näiteks poolmaratonis polnud raske isikliku rekordit joosta, sest jooksin seda esimest korda. Aga sellegi poolest alla 2h aeg oli minu jaoks ülimalt hea.) Ise muide ütlesin endale, et rohkem ma poolmaratoni ei jookse. Jalad olid päris läbi ning näiteks õhtul diivanilt tõusmine ei olnud just kergete killast tegevus. Tuli sügis, tuli talv, saabus kevad ja saabus suvi. Möödus vigastus ning olin taas hoos rattaseljas. Esimest korda vast elus jooksin enne jaanipäeva juba trennis 10k, paraku järgnes sellele tervelt kuu aega jooksupausi, kuna ratast oli vaja sõita ja jooks nagu väga ei tulnud mõttesse. Kuni siis maal olles hakkas idanema mõte et oot-oot... see Rakvere Ööjooks tuleb ju. Läheks õige prooviks uuesti seda poolt maratoni joosta. Olgu nii vahemärkusena öeldud, et iga kord kui ma kuhugi võistlema lähen on ikkagi eesmärgiks PR (isiklik rekord), alla selle on läbikukkumine. Kuna ma teadsin, et kui ma seda eelmisel korral jooksin, siis võtsin alguse väga rahulikult, seega juba selle pealt peaks saama võitu. Aga ma olen maksimalist kohati, seega mingi 2 sekundiline ajaparandus pole eriline parandus :D Et kui juba parandada tulemust, siis ikka korralikult. Minu põhiviga on tihti see, et ma jään kõikjale hiljaks ehk hindan aega valesti. Seekord olin käitunud arukamalt ja olin koguni tunnikese varem juba stardilinnakus. Auto kenasti pargitud, number särgi küljes ja särk seljas :) Start käis, kella vajutasin käima, lemmikmuusika peale ja minekut. Seekord otsustasin joosta muusikaga ning seda eelkõige ka testina, et kuidas see mu võistlustulemusele mõjub. Väike mõte oli peas joosta kohe tempomeistri järgi, aga peale stardi keda ma ei näe, on tempomeister. Ju oli kuskil mu selja taga, aga ega seal pärast starti pole aega ju üle õle passida. Korralikud massid olid kohal. Panin siis ka liduma ning esimesed kilomeetrid möödusid kõvasti alla 5min/km ehk läksin vooluga kaasa. Eks ta alguseks natuke kiire muidugi oli, aga no kuidagi ei tahtnud seal teistele jalgu ka jääda. Ca 2km oli alles joostud, kui mul vasakult kõhu poolt pistma hakkas. Oeh... milline frustratsioon mu hinge puges. Nagu mis mõttes, eelmiste aastate häda on taas platsis. Õnneks piisas seal kõigest näpuga veidi kõhulihasele surumist ja pistmine lõppes. Kui 10km oli joostud, siis oli väsimus päris suur juba. Ma ei tea, kas sellest võis süüdistada pisut liialt kiiret algust, nädala tagust Tahtejõu Tuuri või siis lihtsalt seda, et olen vähe jooksnud. Peale 10km läks järjest raskemaks see jooksmine. Kes vähegi jooksuvõistlusel on käinud, see teab, et lihtsam on alati joosta kellegi järgi. Nii ma siis klammerdusin kord ühe neiu, kord teise neiu külge, aga jälle ja jälle libisesid nad mingi hetk mul paraku eest ära. Ma pakun ca 14-15. kilomeetril märkasin endast mööduvat 1:50 tempomeistrit, suur õhupall rippumas käe küljes. Mõte, mis kohe peast läbi käis oli see, et selle mehega ma pean nüüd kaasa minema, maksku mis maksab. Läksingi, kuni tuli väike tõus. Tempomeister hakkas eest libisema, tee mis tahad, aga mees läheb eest ära. Õnneks igale tõusule järgneb tee laskumine ja laskumisel sain õnneks ta jälle kinni ning enam vahet sisse ei lasknud. Nii 20. kilomeetrini kui tempomeister sõnas: "Nüüd kes tahab võib panna, aga mitte nii, et 100m enne finišit kokku kukub!" Ega mulle ei pidanud seda kaks korda ütlema, tõstsin tempot ja lootsin peagi finišikaart näha. Viimane kilomeeter venis kuidagi ja siis kui lõpuks finišit silmasin, näitas kell hirmus palju. Selge, tempomeister oli jooksnud alla lubatud tempo. Nii minuti jagu. Eks ma pingutasin nii kuidas jaksasin, et aeg tuleks ikka alla 1:50. Tulemust näete siin: Ei miskit müstilist, aga minu jaoks kõva sõna parandada PR 10 minuti võrra. Jah, brutoaeg jäi mõne sekundi üle 1:50, aga see ei mängi minu jaoks rolli, sest võistlesin eelkõige iseeendaga.
Jalad polnudki seekord nii läbi, kui pärast eelmist poolmaratoni. Veider oli aga see, et finišis ma oma mäletamist mööda eriti ei rõõmustanudki. See tuli alles meelde tagasiteel koju, kus siis naer näole tuli ja "jess" sai hüütud (Ikkagi flegmaatiline ja aeglane Eesti mees :)) Kaua ma nüüd kavatsen selle mitte just lemmikalaga tegeleda? - Vastus on, et ei tea. Jooksutrennidega ma praegu usinasti igatahes jätkan, vähemalt mõned nädalad kindlasti. Pühapäeval näiteks sai testi mõttes joostud trennina elu pikim jooksudistants: |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|