Elu ei koosne ainult rekorditest ja eneseületustest. Ma mõtlesin pikalt, kas üldse seda postitust teha, kuna enamus minu kirjatükke räägivad eelkõige õnnestumistest. Aga elu ei koosne ainult õnnestumistest ning aeg ajalt on tuleb teha samm tagasi, et saaks astuda kaks sammu edasi. Kui 3 aastat tagasi oli eesmärgiks joosta 10K, 2 aastat tagasi poolmaraton ja eelmisel aastal maraton, siis sel aastal otsustasin naasta 10K jooksu juurde. Iga tehtud jooks on tavaliselt tähendanud isikliku rekordi (PB) parandust. Kuna ma olen sel hooajal jooksnud küllaltki juhuslikult ning juuni-juuli olid seekord ainult rattatrennide päralt, siis jooksuvormi lihvimiseks on jäänud õige vähe aega ning see on nüüd peegeldunud ka tulemustes. Kahe Silla jooksJuba tegelikult ammu enne seda jooksu sain aru, et mu jalad ei liigu sel hooajal nii nagu nad võiksid. Nagu üldse. Ja kui teil on mulje jäänud, et eelmistest aastatest, et piisab vaid sellest kui rattaga palju sõita, siis on jooks ka kiire, siis see on väär. Jah, muidugi, see on parem kui mitte midagi, aga selleks, et head aega joosta, peab reaalselt ka jooksutrenne tegema. Kuna mu vanaonu mind korduvalt Pärnu jooksma on kutsunud, siis juba eelmisel sügisel otsustasin, et tuleb minna. Nii ma siis 1. septembril Pärnus seal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu stardijoonel olin. Minu selle aastane teine jooksuvõistlus (kui kevadist Red Bulli jooksu ka arvestada). Ma teadvustasin endale, et isiklikku rekordit (47:08) mul seekord ohustada pole isegi teoreetiliselt võimalik. Võtsin eesmärgiks, et jooksen kindlasti alla tunni (ja-jaa, tean et see on teotempo) ning kui hästi läheb, siis sinna 52 minuti kanti. Ilm oli suurepärane, +23 ja päike. Võimalik, et isegi natuke liiga kuum. Jooksu algus oli ulmeaeglane, sest lihtsalt see mass ei liikunud. Minu stardikoht oli 1896 ja stardikoridori jõudsin viimaste seas. Esimese kilomeetri aeg tuli 6:25! Aga mööduda sellest massist kitsal tänaval ei olnud kuskilt.. Nii ma säilitasin rahu ja otsisin edasi võimalikke möödumiskohti. Pärast esimest kilomeetrit sai hakata omas rütmis jooksma, kilomeetriajad nii 5 minuti ümber. Otsustasin mitte aega kulutada joogipunktidele, 10 kilomeetrit on piisavalt lühike distants, kus peaks saama ka ilma läbi joosta. Mingi hetk hakkas mind kollitama vana pistmise (mitte pistise!) probleem, nii et pidin väga kontrollitult seal hingama ja jooksma ning mitte tempoga üle panema. Päike küttis korralikult ja oleks võinud ilm isegi mõned kraadid jahedam olla :D (aga see on juba norimine muidugi). Igatahes oli kogu rada suht tasane ning suuri tõusi ja langusi ei olnudki. Paaris kohas sai läbi jahutava duši joosta. Üks hetk oligi juba märk, et vaid 1 km jääb lõpuni. Hakkasin vaikselt tempot tõstma ja viimasel sajal meetril jooksin nii kuidas suutsin. Finišijoont ületades näitas kell 00:52:03, netoaeg: 00:51:11. Tegin nö oma ära ja olin rahul, et sest eks Otepääl ole ka võistlused :D Andsin endale aru, et see oli sellel päeval minu maksimum. Sõber Audley suutsin seekord mind finišijoonel edestada, joostes sellega oma elu parima aja.
Mul seekord PR joosta ei õnnestunud, aga võib-olla ongi hea, et järgmiseks hooajaks jääb ka midagi :P Tuleb korralikult jooksutrenni teha: lõigud, trepid jne. Küll siis ka need korralikud ajad tulevad :) Võimalik, et teen kaasa veel mõnel jooksuvõistlusel sel hooajal. Eks aeg annab arutust.
0 Comments
Leave a Reply. |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|