... täpselt sellised hüüdlaused kostuvad kõrvu, kui ronin 11% tõusu peal... Tõus on kestnud juba mõnda aega. Kui kaua, seda päris täpselt ei tea, ajataju on hoopis teine. Mägedes ei ole minut minut ega tund tund. Garmini kompuuter teab muidugi, aga milleks end nende numbritega piinata. Nüüd aga loo alguse juurde. L'Étape du Tour 2023L'Étape du Tour vist ei vaja tutvustamist, aga kui vajab, siis tegu ühe ikoonilisema harrastajate võistlusega. Igal aastal valitakse üks päris Tour de France etapp ja lastakse 16k harrastajal seda sõita (seda suletud liikluse jms hüvedega). Igatahes on käes pühapäeva hommik, kuupäevaks 9. juuli. On Etape päev. Minu elus järjekorras kolmas. Äratuskell hotellitoas heliseb kell 05:45. Väljas päike alles tõuseb. Toakaaslane Karl juba toimetab, tema start on minust märksa varem, nii et see arusaadav. Olen eelneval õhtul kõik ettevalmistanud, miskit juhuslikku ei ole. Riided, geelid, toit jne. Kõik on valmis pandud, et unise peaga miskit ei ununeks. Kell 06:45 väljun rattaga majast, seljakott kuivade riietega seljas (et finišis oleks hea võtta), taskud geele ja batoone täis ning vaim valmis järjekordseks katsumuseks. Hotell asub Prantsusmaal Genfi lennujaama kõrval. Peatselt ilmuvad maja ette ka Karl (kes tehnilistel põhjustel siiski alles nüüd liikvele saab) ja Karu, kellega Annemasse starti liigume. Teekond viib läbi Genfi linna, mis annab meile võimaluse nautida seda ärkavat linna. Ilm on ilus, soe. Ei mingeid sääri, käiseid ega vesti. Nagu väike hommikuveeremine, ainult et kohviku asemel ootab Etape start. Etape on alati hästi korraldatud, nii ka seekord. Saan kenasti seljakoti ära antud ja leian kiirelt ka oma stardikoridori, mille numbriks seekord 9. Eelnevalt näen juba oma stardikoridoris seismas Ergot, tervitan teda ja soovin edu. Stardipauk kõlab minu jaoks kell 08:07:30 Annemasse linnas. Kõik on õhinal. Panna on vaja! Massid hakkavad liikuma. Stardimuusikana kõlab meeldiv Prantsuse lugu, kuid ei leia enam mahti Shazami telefonis käima panna, et teada saada, mis looga tegu. Vähemalt annab see kohe alguses mulle hea feelingu. Alguses on pigem lame profiil või false flat. Paljud venivad, liigun erksalt neist mööda vasakult... nii kuni esimese tõusuni. Treener kordas üle, et ma alguses kõiki oma tikke ära ei kulutaks, muidu on sõidu teises pooles hapu seis. Nii jälgingi pingsalt oma võimsustsooni ega pinguta üle. Moraalselt raske, kuna väga paljud liiguvad minu vasakult mööda. Mind aitab vaid see, et olin selleks vaimselt juba valmis. Kolmas kord ikkagi seda keskmisest raskemat võistlust sõita. Igale tõusule järgneb laskumine.....YEAH! Kohe laskumise algusest annan minna, vasakult liigun mööda kõigist, kes ette juhtuvad. Veidi mõistetamatuks jääb, et miks keegi laskuda ei julge. Mina endiselt naudin, kohe päris ausalt. Kui aus olla, siis ratas veereb ka kole hästi. Võtan tagasi kümneid kohti, mida olen tõusul kaotanud. Kõik läheb plaanipäraselt. Mida kilomeetrid edasi, seda julgemalt vajutan ka tõusudel. Enesetunne on hea, söön ja joon regulaarselt. Esimesest TPst (asub 40. kilomeetril) vuhisen mööda, pudelites jooki jagub, sõitjatest on sinna tropp kogunenud. Vb sul on lugedes mõte tekkinud, et kas oligi nõnda igav sõit? ... Ei, oota natuke nüüd, kohe läheb põnevamaks. Esimene sõidu pool tõesti kulges mõnusalt (peas mõte, et oo, ikka oli mõtet treenida, et saaks end nii hästi tunda rajal). 92,5km on odomeetril, kui saabub järjekorras neljas TP. Teen peatuse, kuna ees ootamas üks kahest pikast tõusust (14,3km pikk ja keskmine nurk 7,1%). Täidan joogipudelid, laualt pistan põske keeksi, paraguaiasid, banaani jms kraami. Väljas on juba päris palav, nii et TPs kastan end lisaks ka veega, aga ei miskit minu jaokshullu. Alustan tõusu võtmist, ükski märk ei näita, et miskit võiks valesti minna... Siis kui asjad hakkavad pekki minemaOn keeruline kirjeldada seda inimesele, et mis tähendab mägedes sõit, kes kunagi pole rattaga mägedes sõitnud. Aga võin proovida: Põhimõttelist sõltub ülesmäge sõites kõik tõusu pikkusest/ tõusu nurgast. KUID seekord tuli mängu uus faktor, millest olin küll teadlik, mind oli selle eest ka hoiatatud, aga pidasin kuni siiani seda enda trumbiks. Jah, ma räägin tapvast kuumusest ja kõrvetavast päikesest. Eelmisel suvel sai tehtud üks trenn +40 kraadiga. Siis mõistsin, et tõenäoliselt jookseb minu hea taluvuse piir kuskil +35 lähedal. Sealt üles väheneb minu sooritusvõime hüppeliselt. Naiivselt arvasin, et temp üle 35 seekord ei kerki. Aga läks ja kuidas veel. Minu peas tekkis nüüd sama mõttekäik, kui sõita sapakaga kuuma ilmaga ehk kaua ma veel sõita saan, enne kui toimub ülekuumenemine. Tundsin, et see piir on lähedal. Suhteliselt veider tunne, pole otseselt seda nii varem tajunud. Mida kaugemal tõusul jõudsin, seda keerulisemaks läks. Üritasin juua ja jahutada ennast nii palju kui võimalik. Aga üks hetk oli vedelikku pudelites vähe alles ja seegi oli kuumaks läinud. Märkasin, et kahel pool teed varjudes oli inimesi loogu. Ma ei ole selline inimene, kes naljalt rattalt maha tuleb. Tahtejõudu on ikka aastatega omajagu treenitud. Aga peagi sain selleks väga hea põhjuse. Nimelt hakkas vasaku jala sisemine reielihas krampi tõmbama. Võtsin kiirelt magneesiumi ampulli sisse. Kuid see oli nagu tulekahju kustutamine spreiga... Useless. Ja juba pool kilomeetrit edasi tuli tugev kramp vasakusse jalga, mis ei lasknud mul edasi sõita. Pidin maha tulema, et korraks lasta jalal puhata. Mõni minut varjus kogudes asusin uuesti sõitma. Varsti lähenes mäeküljel olev poolavatud tunnel, kus inimesi oli istumas/seismas rohkem kui rahvast. Kõigil keel vestil. Nägin tuttavat nägu: Vallo istus maas ja jahutas oma keha toetudes külmale tunneli betoonseinale. Istusin ta kõrvale ja ajasin paar sõna juttu. Mõistsin, et mu olukord on natuke täbar, aga lootus on, et keha suudab taastuda. Sain Vallolt sõõmu spordijooki (miljon tänu sulle mees selles eest!). Ja seejärel läksime koos liikvele, TP pidavad lähedal olema. Aga enne jäi teele üks eraalgatuslik jahutuspunkt. Sain jääkülma vett pudelisse ja turjale. See aitas väga palju. Nüüd tuli vaid jõuda järgmisse TPsse, mis asus tolle tõusu lõpus. Õnnestuski ilma suuremate krampideta kohale jõuda. Kui keegi oleks mu nägu seal näinud, siis oli see lopergune kui kuuma päikese käes sulanud švetsi juust. Menüüs oli keeks, kartulikrõpsud, vorstikesed, paraguaiad (best thing ever!), banaanid, batoonid ja geelid. Olin tõenäoliselt seal kauem, kui oleks tegelikult võinud, kuid oli vaja end koguda. Seejärel laskumine enne viimast tõusu. Taas võtan taskust kindad ja panen kätte. Kuidagi mõnus on 70+ km/h alla vuhiseda kui lenks kindlalt käes, vaatamata ülikõrgele temperatuurile. Okei, ma ei tea, mis teema mul nende laekumistega on, aga ikka pigem meeldib. Valin vasakpoolsema trajektoori, annan peale ja vuhisen teistest mööda. Jälgin kaarti, võtan aero(ma) asendi ja kihutan alla. Pea üks kurv tuleb siiski ootamatult kiiresti vastu, adrenaliinitulv liigub verre ja pean pidureid korralikult pressima, et kiirust alla saada. Adrekas laes ja piduri kärsakas üleval ( 😬 ). Ketaspidurid ei vedanud aga alt. Sellega meenus, et kodus lahkudes loeti sõnad peale, et tuleb ühes tükis tagasi tulla ja muu pole üldse mingi variant. Tõenäoliselt võtsin selle laskumise järgmised kurvid tunduvalt rahulikumalt. 133. km taas TP. Peatun, tangin, valmistun. Tuleb üle elada veel viimane tõus: kõrgeima kategooria tõus (Hors catégorie), pikkust 11,6km, nurk 8,5%). Kõige pikemad kilomeetridTegelikult tõusu alguses vist juba saan aru, et läheb raskeks, võib isegi öelda, et piinlikult raskeks. Probleem selles, et päike küpsetas karmilt ja krambid hakkasid tagasi tulema. Ehk siis üks asi on sõita lihtsalt väsinult, aga hoopis teine asi krampides. Ei ole tegelikult vinguja (vähemalt loodan, et ei paista sellisena), aga no teeb tusaseks küll, kui pead iga natukese aja tagant taas rattalt maha ronima. Isegi üks väike lõik ma isegi otsustasin kõndida (pilti ei pane), sest krambid ei lasknud sõita. Tõus oli 11% sel hetkel. Seejärel üritasin taas rattale minna ja ei saanud kuidagi paremat jalga klipi külge kinni. Järgmine hetkel leidsin end sõna otseses mõttes kraavist, kõrvu kostmas võõrkeeles lauseid, kas minuga on kõik okei? Õnneks ma ei ole jalgpallur :D Timmisin sadula sirgeks, pühkisin tolmu jalgadest ja ei lasknud end häirida marrastustest ning tegin varsti uue katse sadulasse saada, seekord edukalt. Viimastel kilomeetritel tõusu lõpus on taas jõudu ja krampe pole. Hakkan end taas Eerikuna tundma ja saan vajutada. Õhk on veidi jahedam ja kohe annab positiivselt tunda. Möödun taas teistest. Lõpp on lähedal, sest silman juba Col du Joux Plane tippu, kus seekord vajutatakse aeg kinni. Viimane laskumine ei lähe arvesse, seda ohutuse nimel. Viimased meetrid ning olengi tipus, keel vestil. Emotsioon on tugev! Võistlus sellega läbi. Jäänud veel vaid laskumine. Võtan rahulikult. Mõistan, miks see arvestusse ei läinud, tegemist küllaltki ohtliku laskumisega ning seal oleks kindlasti hakanud sõitjatel olukordi tekkima. Varsti paistabki finiš ja et publikule asi natuke parem välja paistaks, siis tulen natuke kiirema hooga ja naeratusega üle joone :) Ja lausa uskumatu, et olen jõudnud kohale. Saan medali kaela. Rõõm on suur ja emotsioon on tugev. Etape ei jäta mitte kunagi külmaks. Väga korralik korraldus, võistlusmoment ja hiljem rõõm. Kas see ongi nüüd ühe teekonna lõpp?Palju küsimusi, vähe vastuseid...
Mäe otsa jõudes oli vahepeal tunne, et ma viskaks selle ratta sealt alla ja ei sõidaks enam mitte kunagi :D Kuid juba 3 päeva hiljem sõitsin Eestis 90km, nii et ei, mulle endiselt meeldib sõita tegelikult. Aga võimalik, et see oli mu viimane Etape du Tour. Never say never muidugi, aga ma lubasin, et kolm on kohtu seadus ja nii ma selle ka kolmandat korda ära sõitsin (esialgselt 2020. aasta asemel, kui võistlus ära jäeti), mis sest et aeg seekord vaid 9h25min, vähemalt tehtud. Mulle meeldib võtta ette erinevaid väljakutseid, nii et vb on mul järgmine aasta midagi teistsugust plaanis, kes teab. Au revoir!
0 Comments
See lause tuleb paljudel üle huulte, kui hakkan rääkima sellest, et sõitsin teise riiki selleks, et ärgata kell 2:10 ja startida kell 4 hommikul 300km rattasõidule. Samas see kulunud lause toimib ka endiselt: normaalne ongi igav! :) Ja selliseid sündmusi on alati tore ka hiljem kamina ees meenutada. Aga nüüd sõidust veidi pikemalt. Mecklenburger Seen Runde 300
Jälle 300?Kes mu toimetusi varasemalt jälginud, siis see teab, et 300km ja rohkem olen varasemalt sõitnud 6. korral. Seega olen teadlik, mis tähendab pikk sõit rattaseljas. Kuigi 300km minu jaoks ei kõla teab mis väljakutsena, siis startimine kell 4 hommikul (või öösel) küll. Varasemalt olen kõige varem alustanud sõitu vist ca 6 paiku hommikul (ja seda enamasti hommikuveeremise nime all). Ja lisaks eelnevale pole ma varem Saksamaal sõitnud, nii et seegi oli huvitav. Ööd on meil mustadKell 2:10 ärgates on väljas kottpime. Unetunde tuli 3,5 ja sedagi väga rahutult. Kiirelt toimetused ja hotellist tuld. Ööbime stardikeskusest ca pooletunni sõidu kaugusel, seega pidime sellevõrra varem ärkama. Stardipaika jõudes käib sagimine ööpimeduses. Pole varem vist hommikut söönud kell 3:30, aga ükskord on ikka esimene kord. Menüüs kohv, võiku ja müsli. Kuna starditakse lainetena, siis hirmsaid masse kell 4 stardijoone taga pole. StartKell saab 4 ja lastakse rajale. Rattal tuled peal, muidu suurt palju ei näekski. Külm on: sõidu esimesel tunnil langeb temp kohati 4 kraadini. Veidi kirun end, et kingakatted koju olen unustanud, sest varbad hakkavad külmetama. Aga muidu alussärk, sõidusärk, vest ja kilekas hoiavad rindkere soojas (jah, kilekas ei hinga, aga sõidu alguseks ajas asja ära). Punt on päris optimistlikult meelestatud, aga tempo suhtes pigem ettevaatlik. Aga teele ilmuvaid tõuse võtame pigem rõõmuga, sest siis saab pisut sooja. Kuigi alguses on üllatus, et üldse tõuse on: "Pidi ju flat olema" kostub paljude huultelt. Olgu ääremärkusena öeldud, et selle pika distantsi peale kogunes ligi 1900 tõusumeetri tegelikult. Päike tõusebPäikesetõusule eelnev aeg on üks päeva ilusamaid, samuti tõus ise. Olles elus neid lugematu kord jäädvustanud, pole ma aga neist ikkagi siiani väsinud. Veidike viskas värve taevasse ja siis varsti hakkasid esimesed kiired meie selgasid soojendama. Kaunis kaunis, korraldaja poolt mõned klõpsud: Rikkalikud TP-dOleme vaimustunud toidupunktides pakutavast. Nii soolaseid vorstivõikusid, kohvi kui ka magusat leidub laual. Ma ei ole harjunud võistluste ajal kohvi ega teed jooma, AGA kuna ma sõidan seda võistlust pigem kui ühte pikka sõitu ja jahe on, siis kulub kuum jook ära. Kohv on üllatavalt hea muideks. Eelviimases TP-s pakutakse puuvilja kausse, mis sel hetkel kuidagi eriti hästi maitsevad. Ja pealegi olen ma kõige sellest eest maksnud :D Tee kvaliteedistValdavalt on teed siidsiledad, kuid sekka on pandud ka nn läti teid, kus pead hambaid kinni hoidma, et need suust ei lendaks ja et rattaga august läbi ei sõida, sest sinna muidu tervenisti kaodki nagu muu mateeria musta auku. Üldjuhul on rajamärgistus hea, kuid mõned kohad tekitavad küsimusi. Näiteks GPS track erines päris rajast veidi, õnneks ära ei eksinud. Esimesed 100 vs viimased 100Kes vähegi pikki sõite on sõitnud, siis teab, et esimesed 100km lähevad kiirelt. Meil pigem jutustades, päikesetõusu nautides ja külma kirudes. Keskmised 100 on nagu on ja viimased 100 on pigem keerulisemad. Seda seegi kord. Olles meie grupi üks veduritest, siis sai aega veedetud sadulas näiteks võimsust jälgides, et tagumisi sõitjaid ära ei küpsetaks. Mida sõit lõpu poole, seda vähemaks sai riideid võetud. Temp keris lõpuks 19 peale ja nii sai lühikeses vormis viimastele piltidele jäädud. Ca pool tundi enne lõppu läksin grupist oma teed, et natukene jalga tühjaks vajutada (seepärast ka sel fotol üksi). Eelviimastel kilomeetritel üksi vastutuult ülesmäge pressides ma veidi kahetsesin otsust, aga õnneks see mõte läks sama kiiresti kui tuli :D Õnnelikult finišisAega läks, aga asja sai. Kui täpsem olla, siis ca 11,5h oli liikumisaeg + siis TP-des kulunud aeg. Esikolmikusse seekord ei mahtunud :D (aga see eest medal, diplom ja külm alko-vaba õlu). Erilisi ekstreemsusi rajal ei toimunud, aga nagu pika sõiduga ikka, siis keha jääb ikka vahepeal kangeks jms :) Tänud Urve, Kristiina, Mario, Peeter, Monika ja Aivar hea seltskonna eest! :) Kokku startis sel võistlusel 5000 harrastajat, aga kuna start toimus lainetena, siis väga suuri gruppe maanteel ei tekkinud. Millal uuesti?MSR 300 oli mõnus sõit, aga uuesti seda ei viitsiks sõita. Esiteks seepärast, et sinna kohale saamine pole teab mugav (seejuures "tänan" südamest Saksa ICE ronge) ja teiseks, et maailmas on nii palju põnevaid sõite, millest võiks osa võtta.
Järgmiste kordadeni! |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|