Et selgitada, kuidas ma olen jõudnud selleni, et lähen kohe harrastusratturite laulupeole ehk L’Étape du Tour nimelisele võistusele, pean ma oma jutuga minema aastaid tagasi. Esimene kokkupuude jalgrattaga oli 3 aastaselt, kuid kolmerattalist ei saa pidada tegelikult õigeks jalgrattaks. Seega kaherattalise otsa ronisin esimest korda alles 7 aastaselt ja tasakaalu leidmine polnud teps mitte ülesanne lihtsate killast nagu ka allolevalt pildilt võib aru saada. Jalgrattaks oli Školnik, mis teenis mind aastaid päris tublilt. Kuna elasin Tallinnas südalinnas, kus rattaga väga mugavalt liigelda ei saanud, siis jäi rattasõit peamiselt suveperioodile, kus sellega kas siis poodi, randa või tädipoja juurde sõitsin. Rattasõit oli küll tore, aga isu pikemaid sõite teha ei olnud. Kuni siis aastani 2009 vist, kui ostsin endale Scott maastikuratta. Avanes võimalus osaleda rattamatkadel ning sealt hakkaski arenema tõsisemalt see rattasõidu pisik. Aasta aastalt kogunes neid sõite järjest rohkem. Aastal 2011 läbisin selle sama rattaga esimest korda Tartu Rattaralli (TRR) lühikese distantsi ning ka Tartu Rattamaratoni (TRM) pika distantsi, kus oli kergelt öeldes raske ja mõtlesin, et ei, siia ma ei tule enam kunagi, sest mõnedest tõusudest jalutasin üles ning jalad olid kui puupakud :) Nii ajaloo huvides olgu öeldud, et 2012. aastal ma TRM'le ei läinudki, kuid ostsin endale esimese maanteeratta (Scott Speedster S30) ning sõitsin elus esimest korda TRR pikka distantsi (135km). Aastast 2012 olen osalenud igal aastal mõlemal võistlusel ning on lisandunud pisteliselt ka Aerobike Maanteekarikasarja ja Temposõidu etappe. Lausa traditsiooniks on saanud sügiseti osalemine Hiiumaa rattanädalavahetusel. Viimasel kolmel aastal olen osalenud vähemalt ühel etapil ka heategevuslikul Tahtejõu Tuuril, mis on oma nime väärinud ning lisaks ka traditsiooniks saanud Passion for Adventure klubi üritus Kevadklassik. Süües kasvab isu, nii on ka rattasõiduga. Järjest kaugemale ja kiiremini. 2016. aasta alguses ostsin endale uue maanteeratta, seekord carbonraamiga ning aastane kilometraaž tõusis hüppeliselt. Hakkasin osalema ka Hawaii Expressi ja Passion for Adventure (PFA) hommikuveeremistel, mis minu kui õhtuinimese jaoks tähendas väikest eneseületust ja mugavustsoonist väljaminekut. Eelmisel aastal sai PFA pundiga ette võetud Tartu-Riia 311km sõit. Kõik see eelnev on nüüd viinud selleni, et loogiline jätk on liikuda järgmisele väljakutsele, milleks on Prantsusmaal toimuv iga aastane L’Étape du Tour. Sellest aga räägin täpsemalt järgmises postituses.
4 Comments
|
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|