Ühepäeva klassikute alla kuuluv Liège - Bastogne - Liège on vast kõikidele rattaspordisõpradele tuttav. Toimub see igal aasta aprillis Belgias ja on kõige vanem klassik, esimest korda sõideti 1892. aastal. Muidu pigem lameda maana tuntud Belgia üllatab tõusumeetritega. Distantsiks proffidel 255km. Tutvustus: Aga milleks mina sellest räägin võib tekkida küsimus? Seda selleks, et päev enne korraldatatakse Liège - Bastogne - Liège Challenge võistlust harrastajatele samal rajal. Sel aastal 22. aprillil. Valikus on distantsid 81, 155 ja 255km. Otsustasin talve lõpus, et lähen ka proovima ja valisin 155km distantsi 2869 tõusumeetriga. Tõusumeetrid jagatud peamiselt 10 suurema tõusu peale. Ilmaprognoos tolleks päevaks oli väga muutlik, kord lubati +23 ja päikest ning järgmisel päeval +8 ja paduvihm. Lõpuks jäi prognoos pidama +10...+16 peal ja lubati hoovihma. Laupäevasele võistlusele oli kirja pannud ca 8k ratturit, kes jagunesid siis kolme distantsi vahel ära. Start oli avatud 7:30 - 10:00 ehk siis võis ise vabalt valitud ajal startida. Finiš oli lahti kella 20ni. Mul oli plaan oli startida ca kella 9 paiku ehk siis tähendas see seda, et hakkasin autoga kodust ca 7 paiku liikuma. Kohapeal stardi ettevalmistused, number rattale külge ja tuld.
Päike paistab silmaTäiesti ootamatu on stardis näha ka hetkeks päikest. Arvasin, et tuleb täiesti lauspilves sõit. Aga antud üllatus on päris positiivne. Taskud on geele/batoone täis ja joogipudelid täidetud ning vaim (nii palju kui hetkel võimalik) 155km valmis. Kuna temp pigem jahe, siis käised/sääred peal ja vest seljas. Esimestest kilomeetritest pole teab mis põnevat miskit rääkidagi, 12 km on kas laskumine või flat. Hoian end targu tagasi ja hullu panema ei hakka, sest tean mis tõusud mind ees ootavad. Ca 1h50min on sõidetud kui ma enam oma pulsinumbreid ei näe. Pulsivöö kohendamine ei aita, nii et edaspidi see number statistikas ei kajastu, millest on tegelikult kahju. Esimene tõus on sõidetav, tõusunurk ei lähe ebameeldivaks ära ja jalad on mõnusalt värsked. Hoian end targu tagasi ja ei lase end häirida härradest, kes minust kui postist mööda kihutavad. Ma ei tea, milles jama on...Stardis saan aru, et ma olen kiire... aga lihtsalt teised on palju kiiremad! Kui tõusunurk läheb üle 12%, siis maailm pole korraga enam nii lilleline. Tegelikkuses on asi väga lihtne. Tõde on lihtne, aga karm. Kõik taandub sellele, et kehakaal ja kehaline võimsus ei ole õiges suhtes ehk teisisõnu on kehakaal liialt suur ja jalad liiga nõrgad. Miks see nii siis mul on? Valem on järgmine: vähem rasvast toitu, magusat ja rohkem mõtestatud trenni. Samas ega 15% tõus ei lähe kunagi väga meeldivaks. Kannatamine on ta nii või naa, lihtsalt kiiremini sõites saab kannatus ka kiiremini läbi :) Kisub palavaksNeljanda tõusu alguses päike kütab ja tunnen läheb ikka päris palavaks juba. Peatun tee ääres, et sääri ära võtta. Rajameedikute auto sõidab mööda, juht hõikab: "Est-ce que vous allez bien?" (on kõik hästi?) Ajan pöidla püsti ja vastan:"Je vais bien, merci!". (mul on hästi, tänud!) (Ise mõtlen, et tegelikult hästi tore, et nii hoitakse ratturitel silma peal.) Tõusud võtan omas tempos, tõusunurka, -pikkust ja watte jälgides. Otsaesine higistab neil üle 12% tõusunurkadega lõikudel nii nagu oleks keegi pudeliga vett pähe valanud 🙄 Laskumistel samas märkan, et veeren päris hästi ja tegelikult pole mul mõtet nö koos teistega laskuda ja pidureid pressida, vaid minna oma teed. Üheks põhjuseks kindlasti see, et carbon jooksud veerevad hästi ja teiseks, et mõnda kohta võtan pisut kiiremini kui teised (olla seda põhjendatud targemate inimeste poolt ka nii, et kel lapsed on kodus ootamas, siis see mõte kuklas paneb ettevaatlikumalt neid laskumisi võtma. Aga ma ei tea, kui levinud see harrastajate seas on). Ühe laugema laskumise lõpus on politsei ja kiirabi teel ja kogu punt võtab tempo maha. Märkan ka suurt rohelist John Deer'i traktorit, mille varjus on kanderaamil jalgrattur ning tee kõrval põllul on meedikute kopter. Saan aru, et on toimunud miski tõsisem kukkumine, aga täpsemalt toimunud situatsioonist aru ei saa. Hiljem loen aga meediast, et kahjuks antud sõitja haiglas lahkus meie seast 😪 (arvatavasti on tegu mu esimese (ja loodetavasti viimase) võistlusega, kus selline raske õnnetus on aset leidnud). Kas võistlemine avatud liikluses on ohutu?Vastus lühike: ei! Võistluse kesine turvamine hämmastas mind. Olles käinud Etapet 2x sõitmas, siis kontrast on suur. Ja punase tule taga võistlusel ikka ei seisaks ju... või autode taga ummikus. TP-dToidupunktid on väga oluline osa pikast võitlusest. Selle poolest ei erine see võistlus. Kokku on rajal 3 TP-d. Esimese lasen üle, sest see on liiga varakult (34. kilomeetril). Pudelid veel täis vett ja spordijooki. Järgmine TP on 71. km peal ja seda on juba vaja, sest vahetult enne on olnud Stockeu nimeline tõus, mis veidi ära kurnas: TP-sse jõudmine oli ka omaette kogemus, sest sinna viis kitsas tänav ning sinna oli moodustunud tropp sõitjatest. Kuna ka rada läks mööda seda tänavat, siis seisid ka need, kes TP-sse minna ei tahtnud. TP-sse jõudes avanes pisut kummaline vaatepilt, kuna tavaliste joogi ja söögilettide juures oli ka kohviputka üles seatud, kust ratturitele kohvi müüdi. Seal oli siis ratturidest moodustunud järjekord. Minu jaoks täielik müstika, et võistluse ajal inimesed kohvi ostavad. SAMAS... kilomeeter enne istusid osad ratturid lausa tee ääres kohvikus, nii et ju see pigem ongi osade sõidunautijate tavapärane teguviis :) Viimane TP asus 113. km. Vihma hakkas just sadama, nii et väga pikalt peatuda ei soovinud. Samas paar banaaniampsu ja vahvlit kulus ära. Vest selga ja minekut! Côte de la Redoute ei ole lihtsate killast, aga meeldejääv tõus. Nagu Lauluka mägi, ainult et pikem ja järsem :) Õnneks sai TP-s vahetult enne neid vahvleid tangitud. Viimane ponnistusMul on mingi nõme komme võistlustel (või no üldse sõitudel) kilomeetreid jälgida. Et palju sõidetud ja lõpuni jäänud. Üks verstapost on alati 43km (ehk siis hommikuveeremise distants). See mõjub alati kuidagi motiveerivalt, et nii vähe veel lõpuni. Kui hommikul pool unisena suudan selle ära sõita, et mis siis veel võistlusel :) Kui sõita ei jõua, siis vähemalt poseeri 😁 Kaks viimast tõusu tuli ära kannatada ja siis juba oli kerge tõusuga finišisse. Raskeimate nurkadega olid õnneks jäänud selja taha. Tõusude vahel on ikka ka laskumised, saab veidike jõudu koguda. Suht märg olemine oli, nii et eesmärk oli ASAP lõpuni ära tulla. Õnnelikult finišis...Aga ainult kole kaua aega läks, tervelt 7h25min (selle sees siis ka TP-des kulunud aeg). Sama ajaga sõitsin ära Etape. Aga kuna on aprill, mitte juuli, siis annan endale andeks. Pealegi ei võtnud ma seda võistlust kuigi tõsiselt ja avatud liiklusega sõit on ka vähe teine. Raskemaid tõusud oli Côte de Stockeu ja Côte de la Redoute. Pean tunnistama, et nendel tõusudel tekkis küll tunne, et tuleks maha ära (nii mõnigi jalutas üles), aga õnneks mul on treenitud tahtejõud, see mind juba alt ei vea ja häbi ei pidanud tegema 😁 Kuhu edasi?Eks siin tuleb põnevaid ettevõtmisi omajagu.
Kui küsid, et kas läheksin Liège - Bastogne - Liège Challenge't uuesti sõitma, siis 155km oli huvitav, aga järgmine kord vaataks juba täispika 255km distantsi poole, kus tõusumeetreid tervelt 4442 🤪
0 Comments
Tundub mõistlik taas paar mõtet kirja panna ja katkestada vaikus. Palju vett on vahepeal merre voolanud sellest ajast kui viimati muljeid kirja panin, kuid mäed ei ole väiksemaks viimase 3 aastaga jäänud :) Jalad kõhu alt väljaLe Etape du Tour on võistlus, mis on ennegi mul jalad kõhu alt välja ajanud ja aasta 2023 ei erine selle poolest. Sai eelmise aasta lõpus end taas kirja pandud. Kaks korda varem on käidud ja muljed on olnud enam kui head. Nii et kaks ei jää kolmandata. Menüüs seekord 152km ja 4100 tõusumeetrit :) Kes ei tea, mis võistlus L'Ètape on, siis väike tutvustus: 2022. aasta oli sõidukilomeetrite poolest pigem tagasihoidlik, rääkimata tõusumeetritest. Annan endale tegelikult aru, et ega imet nüüd mõne kuuga teha ei anna, aga loodetavasti kõva töö kannab nii palju vilja, et kõik sõidud saab sõidetud. Calella - moments de felicitatJust nii kõlab Calella hüüdlause. Calella on väike rannikulinn Hispaanias, Kataloonias. Leidus põhjus seda linna aprilli alguses külastada, sest oli Hawaii Expressi rattalaagri paigaks sel korral. Lend sinna oli natuke enamat kui lihtsalt elamust pakkuv. Prantsuse lennujuhtide streigi tõttu lükati lendu 4x edasi ja kui lõpuks siis ikkagi lendu saime, siis Barca kohal ootas meid maandumine läbi tormi, mis ei jäänud sugugi alla mõnele sõidule ameerika mägedel, nii et paljudki lasid oma häälepaelad valla ja nii mõnelgi lõunasöök taas tee välja leidis (näiteks ka minu ees istuval kodanikul, aga seda avastasin alles siis, kui istme all oleva seljakoti endale sülle peale maandumist tõstsin :/ ). Õnneks teisel korral õnnestus lennukikaptenil siiski lennukirattad Barca lennurajal maha saada ja ei pidanud Valencias õhtut veetma. Kerge rongi-, metroo- ja bussisõit ning olingi nagu naksti kell 1:30 öösel Calellas :) Calellas ootas mind ees kaks nädalat laagerdumist. Päike, mäed ja tore seltskond. Mis sa veel inimhing ihkad eksole... Jalad ei liiguTalvel olen sõitnud ratast pigem vähe ja esimeses laagri trennis ei suuda end ära kiruda, sest jalad ei liigu ja seda vaatamata sellele, et tõuse eriti tol päeval pole. 2019. aastal enne laagrit olin rohkem sõitnud ja vahe on märgatav. Aga selleks ju laagrisse saigi mindud, et saaks hooajale põhja alla ja jalad käima. Teisel päeval oli juba enesetunne parem. Tõusul liikusin paremini ja olid esimesed mõnusad laskumised. Ühesõnaga saab juba nautida. Küll aga pole rahul vast ostetud rattakingadega, mis väga mugavad kahjuks pole. Oluline osa on laagris ka taastumisel, nii et söömine, venitamine, bassu ääres pikutamine, massaaž jms. Ja peale kõige muu veel õhtuti harivad loengud. Olgu ääremärkusena öeldud, et kuna söögikorrad on korralikud, siis ma ei oska ma sealt laagrist kunagi kergemana tagasi tulla XD Kolmas trennipäev. Esimene päris korralik pikk tõus, kuni 12% nurgaga. Mõjub väsitavalt. Laskumisel kuulen ratta all krõbinat ehk kohati on lahtisi kive teel, mis sunnib natuke ettevaatusele. Ei viitsi laagri esimeses pooles kohe mäsa panna ja mu uut Orbea ratsut lõhkuda. Tagumise käikari aku saab tühjaks, õnneks saab SRAMil vahetada esimese vastu ja saab väiksemad tõusud kõik eest suure peal ära sõita. Hiljem bassu ääres päevitan end juba kergelt punaseks ka (tüüpiline eestlase värk). Üldine enesetunne juba parem muidu. Neljas trennipäev. Kavas on 98km. Suurt tõusunurka pole, aga see eest on pikad tõusud ja seni pikim distants. Varasemate päevade väsimus on jalgades. Unustan pärast resetimist keskmine käiguvaheti sünkimata ja sõidu peal ei saa sünkimisega hakkama. Pean esimest hammakat vahetama käsitsi nupust mäe all ja mäe peal. Õnneks palju pole vaja. Kohviku peatust ei tee, kuigi tahaks. Tunnen väsimust jalgades. Sõidu lõppu pigem ootan, et saaks lebosse ära. Esimene puhkepäev. Kerge tripp rongiga Barcasse. Nagu puhkepäevale kohane teen 28k sammu selles mõnusas linnas. Viies trennipäev. Tundub, et puhkepäev on mulle väga hästi mõjunud, sest jalg on päris hea, kannatab sõita päris hästi. Tõuse naudin täiel rinnal, jalad töötavad täpselt nii nagu vaja. Ega inimene on ikka üks loll loom...Siinkohal näitan näpuga enda peale. On kuues trennipäev. Sõidu alguses kõik klapib, enesetunne hea. Kui ca 1,5h sõidetud ja oleme asunud ühte pikemat tõusu võtma, siis äkki üks hetk kaob jalgadest jõud. Olen unustanud süüa ja hommikul vist sõin ka pigem vähem. Ehk olen omadega augus. Järan kiiruga siis taskust võetud batooni ja tiksun rahulikult mäkke. Kuidagi see jõuetu enesetunne ei taha paremaks minna ja lasen pundil eest ära minna ning sõidan trenni viimase kolmandiku pärast tanklapeatust üksi hotelli. Selline teistsugune päev ja väikese õppetunni võrra jälle rikkam. Üks fun fact ka vahele: Stravasse üles laetud juba üle 1k trenni 🥳 SinilillesõitTrenn algas paraadsõiduga lähima tõusu otsa (ca tund veeremist). Kõik 100+ ratturit ühes pundis ja kõigil kenasti sinilill rinnas. Eks see ikka meie veteranide toetuseks. Vaata rohkem: https://annameau.ee/ ja toeta sinagi. Edasi läksid igaüks omas grupis. Selle päeva tõusud minu jaoks pigem rasked, kuna jalad näitasid väsimusemärke. Laskumised muidugi ägedad, nautisin. Peale seda päeva ootas puhkepäev, nii et motivatsioon pingutada oli. Kaheksas trennipäev. Olin unistanud pikalt kohviku peatusest. Nii et tegin kerge päeva koos kohvikuga. Ülimõnus, mis sest et teenindus oli alla igasugust arvestust. Üheksas trennipäev. Pikim trenn ja enim tõusumeetreid. Sõidu lõpuks oli hr Piilu, Kutu Piilu. Aga ainult pingutades saab tugevaks, nii et väga kasulik trenn. Kümnes ehk eelviimane päev. Pigem rahulikumalt, aga laagriväsimus on jalgades. Lubatud vihma õnneks ei tulnud, see mõjus motiveerivalt. Viimane päev. Alguses suurema pundiga veerimine, siis mägedes väiksemaga ja lõpus taas suur punt koos. Meeldiv punkt laagri trennidele. Vinge oli kutid!HWX laagris ei pidanud taas pettuma. Sai korraliku põhja hooajale alla.
Siit on hea nüüd edasi minna (kasutades sportlaste kõnepruuki). Minul kogunes kahe nädala jooksul üle 900km ja ca 11k tõusumeetrit. Tänud korraldajatele ja kaastreenijatele! |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|