Ühepäeva klassikute alla kuuluv Liège - Bastogne - Liège on vast kõikidele rattaspordisõpradele tuttav. Toimub see igal aasta aprillis Belgias ja on kõige vanem klassik, esimest korda sõideti 1892. aastal. Muidu pigem lameda maana tuntud Belgia üllatab tõusumeetritega. Distantsiks proffidel 255km. Tutvustus: Aga milleks mina sellest räägin võib tekkida küsimus? Seda selleks, et päev enne korraldatatakse Liège - Bastogne - Liège Challenge võistlust harrastajatele samal rajal. Sel aastal 22. aprillil. Valikus on distantsid 81, 155 ja 255km. Otsustasin talve lõpus, et lähen ka proovima ja valisin 155km distantsi 2869 tõusumeetriga. Tõusumeetrid jagatud peamiselt 10 suurema tõusu peale. Ilmaprognoos tolleks päevaks oli väga muutlik, kord lubati +23 ja päikest ning järgmisel päeval +8 ja paduvihm. Lõpuks jäi prognoos pidama +10...+16 peal ja lubati hoovihma. Laupäevasele võistlusele oli kirja pannud ca 8k ratturit, kes jagunesid siis kolme distantsi vahel ära. Start oli avatud 7:30 - 10:00 ehk siis võis ise vabalt valitud ajal startida. Finiš oli lahti kella 20ni. Mul oli plaan oli startida ca kella 9 paiku ehk siis tähendas see seda, et hakkasin autoga kodust ca 7 paiku liikuma. Kohapeal stardi ettevalmistused, number rattale külge ja tuld.
Päike paistab silmaTäiesti ootamatu on stardis näha ka hetkeks päikest. Arvasin, et tuleb täiesti lauspilves sõit. Aga antud üllatus on päris positiivne. Taskud on geele/batoone täis ja joogipudelid täidetud ning vaim (nii palju kui hetkel võimalik) 155km valmis. Kuna temp pigem jahe, siis käised/sääred peal ja vest seljas. Esimestest kilomeetritest pole teab mis põnevat miskit rääkidagi, 12 km on kas laskumine või flat. Hoian end targu tagasi ja hullu panema ei hakka, sest tean mis tõusud mind ees ootavad. Ca 1h50min on sõidetud kui ma enam oma pulsinumbreid ei näe. Pulsivöö kohendamine ei aita, nii et edaspidi see number statistikas ei kajastu, millest on tegelikult kahju. Esimene tõus on sõidetav, tõusunurk ei lähe ebameeldivaks ära ja jalad on mõnusalt värsked. Hoian end targu tagasi ja ei lase end häirida härradest, kes minust kui postist mööda kihutavad. Ma ei tea, milles jama on...Stardis saan aru, et ma olen kiire... aga lihtsalt teised on palju kiiremad! Kui tõusunurk läheb üle 12%, siis maailm pole korraga enam nii lilleline. Tegelikkuses on asi väga lihtne. Tõde on lihtne, aga karm. Kõik taandub sellele, et kehakaal ja kehaline võimsus ei ole õiges suhtes ehk teisisõnu on kehakaal liialt suur ja jalad liiga nõrgad. Miks see nii siis mul on? Valem on järgmine: vähem rasvast toitu, magusat ja rohkem mõtestatud trenni. Samas ega 15% tõus ei lähe kunagi väga meeldivaks. Kannatamine on ta nii või naa, lihtsalt kiiremini sõites saab kannatus ka kiiremini läbi :) Kisub palavaksNeljanda tõusu alguses päike kütab ja tunnen läheb ikka päris palavaks juba. Peatun tee ääres, et sääri ära võtta. Rajameedikute auto sõidab mööda, juht hõikab: "Est-ce que vous allez bien?" (on kõik hästi?) Ajan pöidla püsti ja vastan:"Je vais bien, merci!". (mul on hästi, tänud!) (Ise mõtlen, et tegelikult hästi tore, et nii hoitakse ratturitel silma peal.) Tõusud võtan omas tempos, tõusunurka, -pikkust ja watte jälgides. Otsaesine higistab neil üle 12% tõusunurkadega lõikudel nii nagu oleks keegi pudeliga vett pähe valanud 🙄 Laskumistel samas märkan, et veeren päris hästi ja tegelikult pole mul mõtet nö koos teistega laskuda ja pidureid pressida, vaid minna oma teed. Üheks põhjuseks kindlasti see, et carbon jooksud veerevad hästi ja teiseks, et mõnda kohta võtan pisut kiiremini kui teised (olla seda põhjendatud targemate inimeste poolt ka nii, et kel lapsed on kodus ootamas, siis see mõte kuklas paneb ettevaatlikumalt neid laskumisi võtma. Aga ma ei tea, kui levinud see harrastajate seas on). Ühe laugema laskumise lõpus on politsei ja kiirabi teel ja kogu punt võtab tempo maha. Märkan ka suurt rohelist John Deer'i traktorit, mille varjus on kanderaamil jalgrattur ning tee kõrval põllul on meedikute kopter. Saan aru, et on toimunud miski tõsisem kukkumine, aga täpsemalt toimunud situatsioonist aru ei saa. Hiljem loen aga meediast, et kahjuks antud sõitja haiglas lahkus meie seast 😪 (arvatavasti on tegu mu esimese (ja loodetavasti viimase) võistlusega, kus selline raske õnnetus on aset leidnud). Kas võistlemine avatud liikluses on ohutu?Vastus lühike: ei! Võistluse kesine turvamine hämmastas mind. Olles käinud Etapet 2x sõitmas, siis kontrast on suur. Ja punase tule taga võistlusel ikka ei seisaks ju... või autode taga ummikus. TP-dToidupunktid on väga oluline osa pikast võitlusest. Selle poolest ei erine see võistlus. Kokku on rajal 3 TP-d. Esimese lasen üle, sest see on liiga varakult (34. kilomeetril). Pudelid veel täis vett ja spordijooki. Järgmine TP on 71. km peal ja seda on juba vaja, sest vahetult enne on olnud Stockeu nimeline tõus, mis veidi ära kurnas: TP-sse jõudmine oli ka omaette kogemus, sest sinna viis kitsas tänav ning sinna oli moodustunud tropp sõitjatest. Kuna ka rada läks mööda seda tänavat, siis seisid ka need, kes TP-sse minna ei tahtnud. TP-sse jõudes avanes pisut kummaline vaatepilt, kuna tavaliste joogi ja söögilettide juures oli ka kohviputka üles seatud, kust ratturitele kohvi müüdi. Seal oli siis ratturidest moodustunud järjekord. Minu jaoks täielik müstika, et võistluse ajal inimesed kohvi ostavad. SAMAS... kilomeeter enne istusid osad ratturid lausa tee ääres kohvikus, nii et ju see pigem ongi osade sõidunautijate tavapärane teguviis :) Viimane TP asus 113. km. Vihma hakkas just sadama, nii et väga pikalt peatuda ei soovinud. Samas paar banaaniampsu ja vahvlit kulus ära. Vest selga ja minekut! Côte de la Redoute ei ole lihtsate killast, aga meeldejääv tõus. Nagu Lauluka mägi, ainult et pikem ja järsem :) Õnneks sai TP-s vahetult enne neid vahvleid tangitud. Viimane ponnistusMul on mingi nõme komme võistlustel (või no üldse sõitudel) kilomeetreid jälgida. Et palju sõidetud ja lõpuni jäänud. Üks verstapost on alati 43km (ehk siis hommikuveeremise distants). See mõjub alati kuidagi motiveerivalt, et nii vähe veel lõpuni. Kui hommikul pool unisena suudan selle ära sõita, et mis siis veel võistlusel :) Kui sõita ei jõua, siis vähemalt poseeri 😁 Kaks viimast tõusu tuli ära kannatada ja siis juba oli kerge tõusuga finišisse. Raskeimate nurkadega olid õnneks jäänud selja taha. Tõusude vahel on ikka ka laskumised, saab veidike jõudu koguda. Suht märg olemine oli, nii et eesmärk oli ASAP lõpuni ära tulla. Õnnelikult finišis...Aga ainult kole kaua aega läks, tervelt 7h25min (selle sees siis ka TP-des kulunud aeg). Sama ajaga sõitsin ära Etape. Aga kuna on aprill, mitte juuli, siis annan endale andeks. Pealegi ei võtnud ma seda võistlust kuigi tõsiselt ja avatud liiklusega sõit on ka vähe teine. Raskemaid tõusud oli Côte de Stockeu ja Côte de la Redoute. Pean tunnistama, et nendel tõusudel tekkis küll tunne, et tuleks maha ära (nii mõnigi jalutas üles), aga õnneks mul on treenitud tahtejõud, see mind juba alt ei vea ja häbi ei pidanud tegema 😁 Kuhu edasi?Eks siin tuleb põnevaid ettevõtmisi omajagu.
Kui küsid, et kas läheksin Liège - Bastogne - Liège Challenge't uuesti sõitma, siis 155km oli huvitav, aga järgmine kord vaataks juba täispika 255km distantsi poole, kus tõusumeetreid tervelt 4442 🤪
0 Comments
Leave a Reply. |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|