Mulle ei meeldi joosta...Tähelepanelikumad lugejad teavad, et mulle ei meeldi joosta, sest sellega kaasnevad tihti erinevat sorti komplikatsioonid. Isegi 1km võib olla ebameeldiv, rääkimata siis pikematest distantsidest. Aga.... just nimelt on seal üks suur AGA: mugavustsoonist väljaminek ehk väljakutse. Ja väljakutsed mulle tegelikult meeldivad :P Just seepärast võtsin 2016. aasta sügisel SEB jooksul ette 10km distantsi ja tõestasin endale, et kui ma midagi tahan, siis ma suudan seda. 2017. aastal jooksin Rakvere Ööjooksul 10km taas ja see oli paras õudukas, mis algas sellega et ei saanud oma Endomondo trackerit tööle ja lõppes sellega et jooksin valudes. Aga ma ei ole allaandija tüüp ning juba sama aasta sügisel andis sõber Evgeni idee joosta poolmaratoni. Kuna üleelmisel päeval toimus 5km noortejooks ja päev enne 10km jooks, siis mõtlesin kõik ära teha. Tegingi. 10k ja 21k isiklike rekorditega. Not bad eksole? :) (näiteks poolmaratonis polnud raske isikliku rekordit joosta, sest jooksin seda esimest korda. Aga sellegi poolest alla 2h aeg oli minu jaoks ülimalt hea.) Ise muide ütlesin endale, et rohkem ma poolmaratoni ei jookse. Jalad olid päris läbi ning näiteks õhtul diivanilt tõusmine ei olnud just kergete killast tegevus. Tuli sügis, tuli talv, saabus kevad ja saabus suvi. Möödus vigastus ning olin taas hoos rattaseljas. Esimest korda vast elus jooksin enne jaanipäeva juba trennis 10k, paraku järgnes sellele tervelt kuu aega jooksupausi, kuna ratast oli vaja sõita ja jooks nagu väga ei tulnud mõttesse. Kuni siis maal olles hakkas idanema mõte et oot-oot... see Rakvere Ööjooks tuleb ju. Läheks õige prooviks uuesti seda poolt maratoni joosta. Olgu nii vahemärkusena öeldud, et iga kord kui ma kuhugi võistlema lähen on ikkagi eesmärgiks PR (isiklik rekord), alla selle on läbikukkumine. Kuna ma teadsin, et kui ma seda eelmisel korral jooksin, siis võtsin alguse väga rahulikult, seega juba selle pealt peaks saama võitu. Aga ma olen maksimalist kohati, seega mingi 2 sekundiline ajaparandus pole eriline parandus :D Et kui juba parandada tulemust, siis ikka korralikult. Minu põhiviga on tihti see, et ma jään kõikjale hiljaks ehk hindan aega valesti. Seekord olin käitunud arukamalt ja olin koguni tunnikese varem juba stardilinnakus. Auto kenasti pargitud, number särgi küljes ja särk seljas :) Start käis, kella vajutasin käima, lemmikmuusika peale ja minekut. Seekord otsustasin joosta muusikaga ning seda eelkõige ka testina, et kuidas see mu võistlustulemusele mõjub. Väike mõte oli peas joosta kohe tempomeistri järgi, aga peale stardi keda ma ei näe, on tempomeister. Ju oli kuskil mu selja taga, aga ega seal pärast starti pole aega ju üle õle passida. Korralikud massid olid kohal. Panin siis ka liduma ning esimesed kilomeetrid möödusid kõvasti alla 5min/km ehk läksin vooluga kaasa. Eks ta alguseks natuke kiire muidugi oli, aga no kuidagi ei tahtnud seal teistele jalgu ka jääda. Ca 2km oli alles joostud, kui mul vasakult kõhu poolt pistma hakkas. Oeh... milline frustratsioon mu hinge puges. Nagu mis mõttes, eelmiste aastate häda on taas platsis. Õnneks piisas seal kõigest näpuga veidi kõhulihasele surumist ja pistmine lõppes. Kui 10km oli joostud, siis oli väsimus päris suur juba. Ma ei tea, kas sellest võis süüdistada pisut liialt kiiret algust, nädala tagust Tahtejõu Tuuri või siis lihtsalt seda, et olen vähe jooksnud. Peale 10km läks järjest raskemaks see jooksmine. Kes vähegi jooksuvõistlusel on käinud, see teab, et lihtsam on alati joosta kellegi järgi. Nii ma siis klammerdusin kord ühe neiu, kord teise neiu külge, aga jälle ja jälle libisesid nad mingi hetk mul paraku eest ära. Ma pakun ca 14-15. kilomeetril märkasin endast mööduvat 1:50 tempomeistrit, suur õhupall rippumas käe küljes. Mõte, mis kohe peast läbi käis oli see, et selle mehega ma pean nüüd kaasa minema, maksku mis maksab. Läksingi, kuni tuli väike tõus. Tempomeister hakkas eest libisema, tee mis tahad, aga mees läheb eest ära. Õnneks igale tõusule järgneb tee laskumine ja laskumisel sain õnneks ta jälle kinni ning enam vahet sisse ei lasknud. Nii 20. kilomeetrini kui tempomeister sõnas: "Nüüd kes tahab võib panna, aga mitte nii, et 100m enne finišit kokku kukub!" Ega mulle ei pidanud seda kaks korda ütlema, tõstsin tempot ja lootsin peagi finišikaart näha. Viimane kilomeeter venis kuidagi ja siis kui lõpuks finišit silmasin, näitas kell hirmus palju. Selge, tempomeister oli jooksnud alla lubatud tempo. Nii minuti jagu. Eks ma pingutasin nii kuidas jaksasin, et aeg tuleks ikka alla 1:50. Tulemust näete siin: Ei miskit müstilist, aga minu jaoks kõva sõna parandada PR 10 minuti võrra. Jah, brutoaeg jäi mõne sekundi üle 1:50, aga see ei mängi minu jaoks rolli, sest võistlesin eelkõige iseeendaga.
Jalad polnudki seekord nii läbi, kui pärast eelmist poolmaratoni. Veider oli aga see, et finišis ma oma mäletamist mööda eriti ei rõõmustanudki. See tuli alles meelde tagasiteel koju, kus siis naer näole tuli ja "jess" sai hüütud (Ikkagi flegmaatiline ja aeglane Eesti mees :)) Kaua ma nüüd kavatsen selle mitte just lemmikalaga tegeleda? - Vastus on, et ei tea. Jooksutrennidega ma praegu usinasti igatahes jätkan, vähemalt mõned nädalad kindlasti. Pühapäeval näiteks sai testi mõttes joostud trennina elu pikim jooksudistants:
0 Comments
Leave a Reply. |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|