... täpselt sellised hüüdlaused kostuvad kõrvu, kui ronin 11% tõusu peal... Tõus on kestnud juba mõnda aega. Kui kaua, seda päris täpselt ei tea, ajataju on hoopis teine. Mägedes ei ole minut minut ega tund tund. Garmini kompuuter teab muidugi, aga milleks end nende numbritega piinata. Nüüd aga loo alguse juurde. L'Étape du Tour 2023L'Étape du Tour vist ei vaja tutvustamist, aga kui vajab, siis tegu ühe ikoonilisema harrastajate võistlusega. Igal aastal valitakse üks päris Tour de France etapp ja lastakse 16k harrastajal seda sõita (seda suletud liikluse jms hüvedega). Igatahes on käes pühapäeva hommik, kuupäevaks 9. juuli. On Etape päev. Minu elus järjekorras kolmas. Äratuskell hotellitoas heliseb kell 05:45. Väljas päike alles tõuseb. Toakaaslane Karl juba toimetab, tema start on minust märksa varem, nii et see arusaadav. Olen eelneval õhtul kõik ettevalmistanud, miskit juhuslikku ei ole. Riided, geelid, toit jne. Kõik on valmis pandud, et unise peaga miskit ei ununeks. Kell 06:45 väljun rattaga majast, seljakott kuivade riietega seljas (et finišis oleks hea võtta), taskud geele ja batoone täis ning vaim valmis järjekordseks katsumuseks. Hotell asub Prantsusmaal Genfi lennujaama kõrval. Peatselt ilmuvad maja ette ka Karl (kes tehnilistel põhjustel siiski alles nüüd liikvele saab) ja Karu, kellega Annemasse starti liigume. Teekond viib läbi Genfi linna, mis annab meile võimaluse nautida seda ärkavat linna. Ilm on ilus, soe. Ei mingeid sääri, käiseid ega vesti. Nagu väike hommikuveeremine, ainult et kohviku asemel ootab Etape start. Etape on alati hästi korraldatud, nii ka seekord. Saan kenasti seljakoti ära antud ja leian kiirelt ka oma stardikoridori, mille numbriks seekord 9. Eelnevalt näen juba oma stardikoridoris seismas Ergot, tervitan teda ja soovin edu. Stardipauk kõlab minu jaoks kell 08:07:30 Annemasse linnas. Kõik on õhinal. Panna on vaja! Massid hakkavad liikuma. Stardimuusikana kõlab meeldiv Prantsuse lugu, kuid ei leia enam mahti Shazami telefonis käima panna, et teada saada, mis looga tegu. Vähemalt annab see kohe alguses mulle hea feelingu. Alguses on pigem lame profiil või false flat. Paljud venivad, liigun erksalt neist mööda vasakult... nii kuni esimese tõusuni. Treener kordas üle, et ma alguses kõiki oma tikke ära ei kulutaks, muidu on sõidu teises pooles hapu seis. Nii jälgingi pingsalt oma võimsustsooni ega pinguta üle. Moraalselt raske, kuna väga paljud liiguvad minu vasakult mööda. Mind aitab vaid see, et olin selleks vaimselt juba valmis. Kolmas kord ikkagi seda keskmisest raskemat võistlust sõita. Igale tõusule järgneb laskumine.....YEAH! Kohe laskumise algusest annan minna, vasakult liigun mööda kõigist, kes ette juhtuvad. Veidi mõistetamatuks jääb, et miks keegi laskuda ei julge. Mina endiselt naudin, kohe päris ausalt. Kui aus olla, siis ratas veereb ka kole hästi. Võtan tagasi kümneid kohti, mida olen tõusul kaotanud. Kõik läheb plaanipäraselt. Mida kilomeetrid edasi, seda julgemalt vajutan ka tõusudel. Enesetunne on hea, söön ja joon regulaarselt. Esimesest TPst (asub 40. kilomeetril) vuhisen mööda, pudelites jooki jagub, sõitjatest on sinna tropp kogunenud. Vb sul on lugedes mõte tekkinud, et kas oligi nõnda igav sõit? ... Ei, oota natuke nüüd, kohe läheb põnevamaks. Esimene sõidu pool tõesti kulges mõnusalt (peas mõte, et oo, ikka oli mõtet treenida, et saaks end nii hästi tunda rajal). 92,5km on odomeetril, kui saabub järjekorras neljas TP. Teen peatuse, kuna ees ootamas üks kahest pikast tõusust (14,3km pikk ja keskmine nurk 7,1%). Täidan joogipudelid, laualt pistan põske keeksi, paraguaiasid, banaani jms kraami. Väljas on juba päris palav, nii et TPs kastan end lisaks ka veega, aga ei miskit minu jaokshullu. Alustan tõusu võtmist, ükski märk ei näita, et miskit võiks valesti minna... Siis kui asjad hakkavad pekki minemaOn keeruline kirjeldada seda inimesele, et mis tähendab mägedes sõit, kes kunagi pole rattaga mägedes sõitnud. Aga võin proovida: Põhimõttelist sõltub ülesmäge sõites kõik tõusu pikkusest/ tõusu nurgast. KUID seekord tuli mängu uus faktor, millest olin küll teadlik, mind oli selle eest ka hoiatatud, aga pidasin kuni siiani seda enda trumbiks. Jah, ma räägin tapvast kuumusest ja kõrvetavast päikesest. Eelmisel suvel sai tehtud üks trenn +40 kraadiga. Siis mõistsin, et tõenäoliselt jookseb minu hea taluvuse piir kuskil +35 lähedal. Sealt üles väheneb minu sooritusvõime hüppeliselt. Naiivselt arvasin, et temp üle 35 seekord ei kerki. Aga läks ja kuidas veel. Minu peas tekkis nüüd sama mõttekäik, kui sõita sapakaga kuuma ilmaga ehk kaua ma veel sõita saan, enne kui toimub ülekuumenemine. Tundsin, et see piir on lähedal. Suhteliselt veider tunne, pole otseselt seda nii varem tajunud. Mida kaugemal tõusul jõudsin, seda keerulisemaks läks. Üritasin juua ja jahutada ennast nii palju kui võimalik. Aga üks hetk oli vedelikku pudelites vähe alles ja seegi oli kuumaks läinud. Märkasin, et kahel pool teed varjudes oli inimesi loogu. Ma ei ole selline inimene, kes naljalt rattalt maha tuleb. Tahtejõudu on ikka aastatega omajagu treenitud. Aga peagi sain selleks väga hea põhjuse. Nimelt hakkas vasaku jala sisemine reielihas krampi tõmbama. Võtsin kiirelt magneesiumi ampulli sisse. Kuid see oli nagu tulekahju kustutamine spreiga... Useless. Ja juba pool kilomeetrit edasi tuli tugev kramp vasakusse jalga, mis ei lasknud mul edasi sõita. Pidin maha tulema, et korraks lasta jalal puhata. Mõni minut varjus kogudes asusin uuesti sõitma. Varsti lähenes mäeküljel olev poolavatud tunnel, kus inimesi oli istumas/seismas rohkem kui rahvast. Kõigil keel vestil. Nägin tuttavat nägu: Vallo istus maas ja jahutas oma keha toetudes külmale tunneli betoonseinale. Istusin ta kõrvale ja ajasin paar sõna juttu. Mõistsin, et mu olukord on natuke täbar, aga lootus on, et keha suudab taastuda. Sain Vallolt sõõmu spordijooki (miljon tänu sulle mees selles eest!). Ja seejärel läksime koos liikvele, TP pidavad lähedal olema. Aga enne jäi teele üks eraalgatuslik jahutuspunkt. Sain jääkülma vett pudelisse ja turjale. See aitas väga palju. Nüüd tuli vaid jõuda järgmisse TPsse, mis asus tolle tõusu lõpus. Õnnestuski ilma suuremate krampideta kohale jõuda. Kui keegi oleks mu nägu seal näinud, siis oli see lopergune kui kuuma päikese käes sulanud švetsi juust. Menüüs oli keeks, kartulikrõpsud, vorstikesed, paraguaiad (best thing ever!), banaanid, batoonid ja geelid. Olin tõenäoliselt seal kauem, kui oleks tegelikult võinud, kuid oli vaja end koguda. Seejärel laskumine enne viimast tõusu. Taas võtan taskust kindad ja panen kätte. Kuidagi mõnus on 70+ km/h alla vuhiseda kui lenks kindlalt käes, vaatamata ülikõrgele temperatuurile. Okei, ma ei tea, mis teema mul nende laekumistega on, aga ikka pigem meeldib. Valin vasakpoolsema trajektoori, annan peale ja vuhisen teistest mööda. Jälgin kaarti, võtan aero(ma) asendi ja kihutan alla. Pea üks kurv tuleb siiski ootamatult kiiresti vastu, adrenaliinitulv liigub verre ja pean pidureid korralikult pressima, et kiirust alla saada. Adrekas laes ja piduri kärsakas üleval ( 😬 ). Ketaspidurid ei vedanud aga alt. Sellega meenus, et kodus lahkudes loeti sõnad peale, et tuleb ühes tükis tagasi tulla ja muu pole üldse mingi variant. Tõenäoliselt võtsin selle laskumise järgmised kurvid tunduvalt rahulikumalt. 133. km taas TP. Peatun, tangin, valmistun. Tuleb üle elada veel viimane tõus: kõrgeima kategooria tõus (Hors catégorie), pikkust 11,6km, nurk 8,5%). Kõige pikemad kilomeetridTegelikult tõusu alguses vist juba saan aru, et läheb raskeks, võib isegi öelda, et piinlikult raskeks. Probleem selles, et päike küpsetas karmilt ja krambid hakkasid tagasi tulema. Ehk siis üks asi on sõita lihtsalt väsinult, aga hoopis teine asi krampides. Ei ole tegelikult vinguja (vähemalt loodan, et ei paista sellisena), aga no teeb tusaseks küll, kui pead iga natukese aja tagant taas rattalt maha ronima. Isegi üks väike lõik ma isegi otsustasin kõndida (pilti ei pane), sest krambid ei lasknud sõita. Tõus oli 11% sel hetkel. Seejärel üritasin taas rattale minna ja ei saanud kuidagi paremat jalga klipi külge kinni. Järgmine hetkel leidsin end sõna otseses mõttes kraavist, kõrvu kostmas võõrkeeles lauseid, kas minuga on kõik okei? Õnneks ma ei ole jalgpallur :D Timmisin sadula sirgeks, pühkisin tolmu jalgadest ja ei lasknud end häirida marrastustest ning tegin varsti uue katse sadulasse saada, seekord edukalt. Viimastel kilomeetritel tõusu lõpus on taas jõudu ja krampe pole. Hakkan end taas Eerikuna tundma ja saan vajutada. Õhk on veidi jahedam ja kohe annab positiivselt tunda. Möödun taas teistest. Lõpp on lähedal, sest silman juba Col du Joux Plane tippu, kus seekord vajutatakse aeg kinni. Viimane laskumine ei lähe arvesse, seda ohutuse nimel. Viimased meetrid ning olengi tipus, keel vestil. Emotsioon on tugev! Võistlus sellega läbi. Jäänud veel vaid laskumine. Võtan rahulikult. Mõistan, miks see arvestusse ei läinud, tegemist küllaltki ohtliku laskumisega ning seal oleks kindlasti hakanud sõitjatel olukordi tekkima. Varsti paistabki finiš ja et publikule asi natuke parem välja paistaks, siis tulen natuke kiirema hooga ja naeratusega üle joone :) Ja lausa uskumatu, et olen jõudnud kohale. Saan medali kaela. Rõõm on suur ja emotsioon on tugev. Etape ei jäta mitte kunagi külmaks. Väga korralik korraldus, võistlusmoment ja hiljem rõõm. Kas see ongi nüüd ühe teekonna lõpp?Palju küsimusi, vähe vastuseid...
Mäe otsa jõudes oli vahepeal tunne, et ma viskaks selle ratta sealt alla ja ei sõidaks enam mitte kunagi :D Kuid juba 3 päeva hiljem sõitsin Eestis 90km, nii et ei, mulle endiselt meeldib sõita tegelikult. Aga võimalik, et see oli mu viimane Etape du Tour. Never say never muidugi, aga ma lubasin, et kolm on kohtu seadus ja nii ma selle ka kolmandat korda ära sõitsin (esialgselt 2020. aasta asemel, kui võistlus ära jäeti), mis sest et aeg seekord vaid 9h25min, vähemalt tehtud. Mulle meeldib võtta ette erinevaid väljakutseid, nii et vb on mul järgmine aasta midagi teistsugust plaanis, kes teab. Au revoir!
0 Comments
Leave a Reply. |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|