...ehk Tartu Rattamaraton 2019. IlmaprognoosTRM on minu jaoks senini olnud kuvand tolmustel teedel kihutamisest. Üleelmisel aastal oli küll natuke muda ka, aga suuremas osas ikkagi kuiv. Mul oli au juba järjekorras 8. kord stardijoonele asuda. Nädal tagasi prognoosi vaadates sai juba selgeks, et ega vist päris kuiva jalaga sel korral läbi. Mingit erilist võbelust sees ei olnud, sest ega me siin Haanja100'st ei räägi, kus ilm võib raja kordades raskemaks muuta. Sai Margusega kokkulepitud, et liigume laupäeval juba Otepääle ära, et oleks hea siis kohe pühapäeva hommikul starti minna. Triin Tuula ütles laupäeva õhtuses AK ilmateate alguses: "Homme on see päev, kus ilma mõjuva põhjuseta pole mõtet välja minna". Ehk siis hea päev sõita rattamaratoni :D Niiske päeva algusHommikul Marguse puhkebaasis ärgates (kell 8) paistis akna tagant mõnus vihmasabin ja üleni hall taevas. Täpselt nagu lubatud oli. Riietuse osas olin juba eelmine õhtu jõudnud arusaamisele, et parim kombinatsioon on ikkagi lühikesed püksid+sääred, alussärk, lühikeste käistega sõidusärk ja selle peale siis natuke paksem Moomoo jakk, mis on vett hülgav. Kiivri alla nokats ja kätte pikad õhukesed kindad. Jalga suvised rattasokid ning rattakingade peale kingakatted. Lisaks starti liikumiseks kilest vihmakeep. Prillideks kollased päiksekad. Hommikusöögiks puder, võileivad ja kohv. Kett sai juba eelmisel õhtul õlitatud ning ka rehvirõhud paika pandud. Rattal all mudasõbralikud Schwalbe Nobby Nic rehvid. Tehvandi staadionileMajutuskoht oli õnneks lähedal, nii et 9:30 olime juba jõudnud Tehvandi staadionile. Andsin seljakoti ära, et finišisis oleksid ootamas vahetusriided. Hakkas tulema väikene stardieelne ärevus sisse, mis sest, et lausa 8. korda siin. Väike stiilinäide: Ronisin oma 4. stardigruppi (4. grupist startimine tähendab seda, et sinu ees on vähemalt 700 sõitjat). 15 minutit jäi stardipauguni. Kommentaator kiitis kõiki kohaletulijaid nagu oleksime me kõik juba mh ka Ironmanid :D Vihma sadas. Proua president pidas kõne ning stardini oli jäänud loetud minutid. Võtsin soojendusdressi (ehk siis kile) maha ja olin valmis vajutama hakkama. Start!Vihma ladistab endiselt korralikult kui kõlab stardipauk. Vajutan rattakompuutri salvestama. Vajutan rattakingad pedaalide külge ja annan minna (või no õigemini asun massiga liikvele), et läbida 89 kilomeetrit koos kaaskannatajatega. Jõuan esimesele heinamaa tõusule, kus tavaliselt sõitjatest tropp moodustub. Kuna olen sel korral mõistlikust grupist startinud, siis seda troppi ei moodustu. Mõned küll jalastuvad, aga saan neid mööda manööverdada ning jõuan üles. Mass liigub tempokalt, kui annan hagu ja möödun mitmetest sõitjatest. Annan peale, sest esiteks ei taha et külm hakkaks ja teiseks mida eespool sõidad, seda korralikum on rada. Mõned väiksed ja suuremad haamridOlen mõned kilomeetrid tagasi läbinud Matu TP (teeninduspunkti), seal peatust tegemata. Spordijoogipudel on rattal seekord 700ml suurune. Võetud arvestusega, et paar korda peab seda rajal vb täitma. 15. kilomeetril tunnen korraks, et jõud raugeb ehk esimene minihaamer. Jajaa, uus võistlus, vana lugu. Oskamatus end vist natuke tagasi hoida. Aga see ei jää ka viimaseks haamriks sel rajal, selliseid raskemaid hetki tuleb veel. Rada on enamvähem. Ausalt öeldes esimesed 50 kilomeetrit läheb väga ruttu. On aga mõningad tähelepanekud. 50. kilomeetril on Astuvere TP, selleks ajaks on mul juba aega kulunud tervelt 2 tundi ja 37 minutit. On ilmselge, et eelmise aasta aega (3:24), ma sel korral püüda ei suuda, kaugel sellest. Olen taibanud, et kruusakattega lõikudel ei liigu ma teps mitte nii nagu peaks. Õigemini päris paljud mööduvad minust. Mõistan, et Schwalbe Nobby Nic ei ole just maailma parima veerevusega rehv. Mudastel lõikudel on küll hästi pidamist ja paljud kohad, kus teised jalastuvad, suudan mina üles/ läbi kerida. Ehk siis teisisõnu mõjuvad kruusalõigud mulle demotiveerivalt. Lisaks sellised minihaamrid (või no hetkelised jõuetused), ei mõju ka teab mis optimismi üleskütvalt. Ostsin rattaexpolt odavalt SISi geele, nüüd sõidu ajal kahetsen, kuna ei anna loodetud energiat. Teada ju vana tõde, et kui oled kasutanud ühe tootja geele, siis jää selle juurde. Vb asi ka peas kinni. Õnneks on kaasas ka 3 Powerbari kofeiiniga geeli, mis elu sisse puhuvad ja kaks batooni. Mingi hetk kummitavad laulusõnad "...taevas avaneb nii ääretu. Saab puudutusest muusika, see tunne, mida vajan" Nii on, et vihma ladistab, aga see ligunenud tunne nüüd küll päris see tunne ei ole, mida vajaks, aga see selleks, sõidan edasi. Mingi hetk jääb vihm järgi ja keegi kaasvõistlejatest ütleb, et president valetas meile ju stardieelses kõnes, et sajab pidevalt :D Aga pole väga vahet, sest maast viskab üles piisavalt pori ja vett ning nkn olen juba pealaest jalatallani läbivettinud. Võtan pudelist sõõmu juua, sellega koos voolab suhu ka hea ports liiva. Hea mõnus krõmpsutada :) Pärast Astuveret läheb teeb põnevamaks (loe: porimülgasteks). Sõna otseses mõttes poris müttamine. On loigud, kus paned täiega läbi, on kohti, kus üritad äärest minna jne. Satun loigust läbi, mis on peaaegu keskjooksuni, aga väga ei huvita, vähemalt saan läbi sealt. Ühel väga aeglasel kohal, üritan äärest minna, aga vajun külili rohule. Ajan end tagasi rattale ja annan hagu. Poristel laskumistel on ratas kui perutav hobune, küll viskab tagumist otsa, küll esimest. Suudan ratast taltsutada ja tegelikult on päris äge seal lustida. Mingil tõusul hakkab alaselg mulle endast märku andma, üritan end püsti rattal ajada ja selga venitada. Päris mitmeid kilomeetreid tüütab, mingi hetk õnneks tuim valu kaob. Sõrmed kisuvad valusaks lenksu hoidmisest, raputan neid, et leevendust saada. Rajal on mõned kohad, kus on vaja jalastuda, sest libedast künkast üles ei saa. Hiljem künka otsas taas rattale istudes ei saa aga enam kingi pedaalide külge kiiresti kinni. Taon kingi vastu pedaale, et natukenegi muda taldade alt eemaldada, misjärel jälle kingad pedaalide külge saan kinnitatud. Kell tiksub armutultKui algne eesmärk oli sellise ilmaga tulla nii 4h alla, siis sõidu ajal olen aru saanud, et see ei ole reaalne. Mida sõit edasi, seda rohkem mõistan, et on vaja alla 5h tulla, muidu ei julge üldse oma nägu finišis näidata. Kui varem sai juba selgeks, et ratas kruusal ei veere, siis nüüd ilmnes uus asjaolu, nimelt käiguvahetused polnud enam nii lihtsad nagu nad peaksid olema. Ju oli parajalt muda käikari ja hammakate vahele läinud, nii et käikude alla vahetamine nõudis parajat pingutust. Mitte midagi ei näeMõtlesin, et olen kaval, kui tulen sõitma kollaste prillidega. Noh et jama ei lenda silma jne. Tegelikkus oli see, et kuna need prillid olid pori täis, siis oli tükk tegemist et sealt tagant üldse midagi näha. Kaks korda sõidu jooksul pidasin ma kinni TP'des, et prille pesta. Ilma ka ei julgenud sõita, et muidu on silmad soppa täis. Ühesõnaga viimased 5km sõitsin nii, et ma nägin küll kus rada läks, aga detaile ei näinud. Finiši poole
0 Comments
Elu ei koosne ainult rekorditest ja eneseületustest. Ma mõtlesin pikalt, kas üldse seda postitust teha, kuna enamus minu kirjatükke räägivad eelkõige õnnestumistest. Aga elu ei koosne ainult õnnestumistest ning aeg ajalt on tuleb teha samm tagasi, et saaks astuda kaks sammu edasi. Kui 3 aastat tagasi oli eesmärgiks joosta 10K, 2 aastat tagasi poolmaraton ja eelmisel aastal maraton, siis sel aastal otsustasin naasta 10K jooksu juurde. Iga tehtud jooks on tavaliselt tähendanud isikliku rekordi (PB) parandust. Kuna ma olen sel hooajal jooksnud küllaltki juhuslikult ning juuni-juuli olid seekord ainult rattatrennide päralt, siis jooksuvormi lihvimiseks on jäänud õige vähe aega ning see on nüüd peegeldunud ka tulemustes. Kahe Silla jooksJuba tegelikult ammu enne seda jooksu sain aru, et mu jalad ei liigu sel hooajal nii nagu nad võiksid. Nagu üldse. Ja kui teil on mulje jäänud, et eelmistest aastatest, et piisab vaid sellest kui rattaga palju sõita, siis on jooks ka kiire, siis see on väär. Jah, muidugi, see on parem kui mitte midagi, aga selleks, et head aega joosta, peab reaalselt ka jooksutrenne tegema. Kuna mu vanaonu mind korduvalt Pärnu jooksma on kutsunud, siis juba eelmisel sügisel otsustasin, et tuleb minna. Nii ma siis 1. septembril Pärnus seal Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu stardijoonel olin. Minu selle aastane teine jooksuvõistlus (kui kevadist Red Bulli jooksu ka arvestada). Ma teadvustasin endale, et isiklikku rekordit (47:08) mul seekord ohustada pole isegi teoreetiliselt võimalik. Võtsin eesmärgiks, et jooksen kindlasti alla tunni (ja-jaa, tean et see on teotempo) ning kui hästi läheb, siis sinna 52 minuti kanti. Ilm oli suurepärane, +23 ja päike. Võimalik, et isegi natuke liiga kuum. Jooksu algus oli ulmeaeglane, sest lihtsalt see mass ei liikunud. Minu stardikoht oli 1896 ja stardikoridori jõudsin viimaste seas. Esimese kilomeetri aeg tuli 6:25! Aga mööduda sellest massist kitsal tänaval ei olnud kuskilt.. Nii ma säilitasin rahu ja otsisin edasi võimalikke möödumiskohti. Pärast esimest kilomeetrit sai hakata omas rütmis jooksma, kilomeetriajad nii 5 minuti ümber. Otsustasin mitte aega kulutada joogipunktidele, 10 kilomeetrit on piisavalt lühike distants, kus peaks saama ka ilma läbi joosta. Mingi hetk hakkas mind kollitama vana pistmise (mitte pistise!) probleem, nii et pidin väga kontrollitult seal hingama ja jooksma ning mitte tempoga üle panema. Päike küttis korralikult ja oleks võinud ilm isegi mõned kraadid jahedam olla :D (aga see on juba norimine muidugi). Igatahes oli kogu rada suht tasane ning suuri tõusi ja langusi ei olnudki. Paaris kohas sai läbi jahutava duši joosta. Üks hetk oligi juba märk, et vaid 1 km jääb lõpuni. Hakkasin vaikselt tempot tõstma ja viimasel sajal meetril jooksin nii kuidas suutsin. Finišijoont ületades näitas kell 00:52:03, netoaeg: 00:51:11. Tegin nö oma ära ja olin rahul, et sest eks Otepääl ole ka võistlused :D Andsin endale aru, et see oli sellel päeval minu maksimum. Sõber Audley suutsin seekord mind finišijoonel edestada, joostes sellega oma elu parima aja.
Mul seekord PR joosta ei õnnestunud, aga võib-olla ongi hea, et järgmiseks hooajaks jääb ka midagi :P Tuleb korralikult jooksutrenni teha: lõigud, trepid jne. Küll siis ka need korralikud ajad tulevad :) Võimalik, et teen kaasa veel mõnel jooksuvõistlusel sel hooajal. Eks aeg annab arutust. |
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|