Kuidas tundub 4500 tõusumeetrit?Facebookis on aina populaarsemaks muutumas leht Klikisäästja, mis siis taoliste pealkirjadega uudiste linke FB postitab ja ka selle sisu ära ütleb, ilma et lugeja peaks artikli avama. Laiskadele võin ka sarnaselt lugemissäästu teha ja öelda, et Etape on parajalt raske nagu üks Etape olema peab. Info raja kohtaPikkus: 135 km Tõusumeetreid: 4563 m Rajaprofiil: 3 tõusu StardikoridoriHommikune äratus oli ebanormaalsel kellaajal: 4:20. Transfeer hotelli eest startis 4:45 Albertville poole. Mina startisin seekord 3. grupist ning stardiajaks 7:22. Mul väga head söögiisu pool 5 hommikul ei ole (üllatus, üllatus). Nii õnneks koorus eelmisel päeval välja hea plaan eelmise aasta kogemuste põhjal, et Endrik teeb üleööputru (overnight oats), nii et me saame karpides need hommikul siis kaasa võtta ja bussis või Albertville’s süüa. Nii talitasin ka mina ja see oli igati hea mõte. Ca 6:30 hommikul läks viimane suutäis üleööputru sisse. Rõhukontroll, Garmin ja GoPro paika, kiiver pähe, prillid ette ja minekut. Plaanisin oma vesti ja käised anda seljakotiga pakihoidu, mis siis selle toimetavad finišisse. Kuna Val Thorens on ca 2300m kõrgusel, siis seal võib olla juba jahedam ja on hea, kui on mida peale endale panna. Jama seisnes aga selles nüüd, et ma ei suutnud tuvastada, kus asub pakihoid. Õnneks oli ajavaru piisav ning paanikaks ei olnud põhjust. Massi järgi liikudes jõudsin õige kohani. Liikusin kärmelt stardikoridori, kus kohtasin tuttavaid nägusid Karli ja Sulevit, kes ka minuga sarnaselt EST.1918 vormis rajale läksid. Sulev sai meist sellise pildi: Foto: Sulev Kraam Ausalt öeldes on kaunis keeruline kirjeldada neid tundeid ja emotsioone, mis sellisel võistlusel on. Stardis on ühtaegu ootusärevus, teisalt hirm, kas ikka trenni sai piisavalt tehtud jne. „Aga ära teeme selle pulli!“, on kindlasti üks mõte, mis peast läbi käib. Kuna ma eelmise aasta najal tean, mis põhimõtteliselt mind ees ootab (raskusaste kohapealt), siis vaim ja keha on valmis. Treener rõhutas, et alguses ei tohi üle panna ja peab end vägisi tagasi hoidma. Enne starti käin veel kiirelt põit tühjendamas. Rajal tahaks aega ju maksimaalselt säästa ning miinimum arv peatusi teha. Eelmisel aastal kulunud 30 minutit peatustele oli liiga pikk aeg. StartStart käib. Grupp hakkab liikuma, aga väga aeglaselt. Järsku on minu ees suurem vahe, saan liikuma ja tõstan tempot. Peagi mõistan, et midagi on valesti... Valesti, sest ma ei liigu rajal teistega sarnases tempos. Nagu oleks mingi Skolnikuga sõitma tulnud. Saan aru, et tegelikult, et asi ei ole tehnikas kinni, vaid minu jalgades: reielihased hakkavad valutama. Aaah….. ma ei saa oma jalgu tööle… eelmiste päevade väsimus on siiski jalgadesse jäänud. Tekib mure, kuidas ma seda võistlust üldse nii läbin, kui juba esimese tõusu algus nõnda hapu on. Hoian raja paremasse serva, minust mööduvad massid. See on nii demotiveeriv vaatepilt. Vaatan, et võimsusnäitajad ei ole päris need, mis võiksid olla. Algne eesmärk saab peas ringimõeldud ja sean eesmärgiks Etape lihtsalt läbi sõita, muu pole oluline sel hetkel. Tõusu lõpu poole hakkab pilt paremaks minema, möödujaid enam nõnda palju pole ja ka numbrid minu rattakompuutril on ilusamad. Teen mäe otsas söögipunktis peatuse. Olin tõusul palju kohti kaotanud. Laskumisel sama ei tohtinud korduda. Keskendusin siis maksimaalselt ja võtsin laskumist nii kiirelt kui oskasin ja julgesin. Saavutasin oma uue maksimum kiiruse jalgrattal 89,6 km/h. Laskumisega suutsin kõvasti kohti tagasi võita. Muutsin optimistlikumaks. Jõud naases jalgadesse, tundsin end mugavamalt, aga üritasin mitte üle panna. Järgnesid kilomeetrid põhiliselt flatil (ja vahepeal ka siis kergete tõusude ja langustega). Alates 75. kilomeetrist hakkas selle sõidu teine tõus, pikkusega 10km. Jalg oli hea, kohati hoidsin end vägisi tagasi. Seejärel ligi 15km laskumist, mis oli seekord tehnilisem (läbi linna ja mööda serpentiine) ehk mitte nii kiire kui esimene laskumine Seejärel jõudis kätte selle sõidu maiuspala: 33,5 kilomeetri pikkune tõus. Plaan oli teha paus vaid tõusu keskel, kuid kuna juba enne tõusu olid 35 kraadise kuumuse tõttu pudelid pool tühjad, tuli teha toidupunktis kiire peatus. Enne peatust silmasin eestlasi (mh ka Randot ja Dianat) kõvasti mulle kaasa elamas, see tõi külmavärinad ihule, naeru näole ja hetkelise tugeva jõu jalgadesse 😊 Aitäh teile! Joogipunktis kohtasin Sillet, kes oli ka positiivse energiasüsti saanud kaasaelajatest. Minu vaim oli valmis seda tõusu võtma. Kõik läks alguses plaanipäraselt, kuni äkitselt hakkas paremal kõhupoolel nõrk valu tekkima. Rattasõidus pole just nn pistmine kõige tavalisem minu jaoks. Ei saanudki pihta, millest selline valu. Pidin korra tempot langetama, et valu kaoks. Üritasin siis taas tempot tõsta. Kuna kõrge temperatuur ja päike küpsetasid mäe küljel sõites päris korralikult, siis vedelikku kulus rohkem kui plaanitud ning kuna viimases joogipunktis pakutud spordijook oli pisut liiga magus, siis eelistasin juua pigem vett. Õnneks jäi teele üks külamees, kes oma aiavoolikust jääkülma vett pakkus. Sain pudeli täis kui ka peale ja kehale korraks jahutust. Sõit jätkus, vahepeal natuke flatimat osa ka, erilisi muljeid sellest pole. Tuli viimane joogipunkt. Täitsin veelkord oma pudelid ja asusin finiši poole teele. Kuumus hakkas küpsetama. Sõit läks raskemaks. Kui varasemalt tõusin sadulast vahepeal püsti, et end ringutada, siis nüüd ei saanud seda enam teha. Alaselg hakkas valu tegema ja püsti tõusmine ei olnud eriti meeldiv. Üritasin sadulas veidi asendit muuta. Mingi aja jooksul valu kadus. Kuumus hakkas vaikselt mõjutama minu sõitu, nägin puude varjus peatuvaid rattureid ja otsustasin ka korra seisma jääda, et veidi hinge tõmmata. Seisin pool minutit, enesetunne läks paremaks ja asusin uuesti teele. Mul oli enesetunne kõvasti parem kui mõnel mehel seal. Lõpuni oli jäänud vaid 10 kilomeetrit, kui kilomeetrid hakkasid venima. Hakkas peale lõputu lõpp. Venis ja venis. Kui 5km oli jäänud, sai mul kopp ette sellest lõputust lõpust. Lükkasin käigu üles ja surusin pedaale alla. Ma tahtsin üles jõuda võimalikult kiiresti, et saaks puhkama ära. Kadents kukkus madalale, aga see sobis mulle rohkem, jõud oli taga. Möödusin mitmetest eestlastest, kel oli raskem kui mul. Soovisin neile jõudu ja läksin oma teed. Kui finišini oli jäänud alla kilomeetri, algas kruusane osa. Sain kätte ühe Tartu härra, kellega olin Tartus juttu ajanud ning ta mulle tookord Pinarello (12 000 €) ratast tutvustas. Nüüd ise oli ta sellega antud võistlust läbimas. Ta küll tundus olevat päris vaevalise liikumisega. Aga ega minulgi lihtne ei olnud. Polnud isegi jõudu püsti tõusta sadulast. Vajutasin sadulas nii nagu torust tuli. PS! Alati tuleb leida aega naeratamiseks :D Saabus finišijoon. Jäin seisma, vajutasin kella kinni. Sõiduaeg 7h32min. Panin käed ja pea lenksule. Lõpuga olin end täiesti tühjaks sõitnud. Korraldaja tuli küsima, kas minuga on kõik hästi. Ütlesin, et on ja liikusin leti juurde, kus pakuti külma arbuusi ja õlut. Olin läbinud oma elu teise Etape du Touri ja parema ajaga kui eelmisel aastal. Olin rahul, et kogu ettevalmistus läks asja ette. Aitäh Karmen Reinpõld treeningkava eest! Tänud lähedastele mõistva suhtumise eest. See on nüüd tehtud. 4500 tõusumeetrit ühe päevaga ja 13 000 tõusumeetrit kokku 5 päevaga. Veelkord aitäh ja tänud Jumalale, et saan realiseerida oma unistusi. Järgmiste unistuste püüdmiseni… PS! Sõitsin muuhulgas oma elu kiireimad 10 km ja 10 miili.
0 Comments
|
EerikElus peab olema põnevust ja emotsiooni. Mina olen selle leidnud rattaspordist. Selles blogis avaldan muljeid oma sportlikest pingutustest. Varasemad postitused
July 2023
|